Nii nii, oleme jälle ühenduses pärismaailmaga.Pärast ploomidega jändamist passisime Griffithis nädalakese niisama. Nurusime Joed, et ta hakkaks juba apelsine korjama.Vabal ajal tegelesime aga muude lollustega. Nimelt on Joel õuel suur puur, kus elutsevad erinevad vahvad linnud.Mingist hetkest hakkas puuri tagasiutsumas käima metsik väike linnuke. Iga päev noppis ta sealt teri ja tiirutas niisama ringi. Joe aga tegi talle lõksu ja püüdis linnukse kinni.Nii tohutult kurb oli vaadata vaest õnnetukest konutamas puuri nurgas...ei ta lennanud ega siutsutanud. Teised sealsed elanikud aga kiusasid uustulnukatja ajasid teda ühest kohast teise. Lõpuks oli vaene lind nii stressis, et ainult hingeldas-tiivad sirakil maas- pimedas nurgakeses. Otsus oli tehtud - päästame ta ära!!! Öösel ronisin puuri, toppisin linnu mütsi sisse ja lasime lahti. Ta mõtles ainult sekundi ja viuhtiii lendas minema.Kähku koristasime oma varguse jäljed...terad õuelt jms. Hommikul süda kloppis sees, et mis siis saab kui Joe avastab-või kui haisukott äkki aknast nägi.Aga ei mingit kahetsust. Õilis tegu on ometigi tehtud!Midagi sellis, mis meid hommikul ees ootas, ei osanud aga kumbki meist oodata. See sama lind siutsus jälle puuri ümber ja tahtis sisse saada. Vana simulant selline!!! Pets ka imestas, et kuidas ta küll välja sai...mis seal ikka, tegime ukse uuesti lahti ja petukott lendas tagasi puuri. Tüüp võeti kohe omaks, ei mingit kiusamist ega terrorit. Nüüd ta lendab ja siristabki rõõmsalt puuris iga päev..usun ,et ta teeks kukerpalligi kui oskaks.
Lõpuks õnnistas Joe meid suurepärase uudisega - alustasime apelsinide korjamisega. Pets arvas, et küllap me kahepeal korjame 6 pinni ( pinn on suur-suur kast)päevas. Meie muidugi olime surmkindlad, et suudame raudselt 10. Hommikul marssisime siis rind kummis istandusele. Oi kuidas olime ennast ülehinnanud.Apelsinipuud on saatanast!! Nende kräsulised oksad on kõvad ja kaetud küünistega ( neid okasteks nimetada oleks liigne hellitus).Mina korjasin puude alumiselt osalt, Aldar turnis redelil. Hetkega olin igast otsast kraabitud-kriibitud. Suurt kotti otsustasin mitte tassida ja nutikas nagu olen - vahetasin selle ämbrite vastu. Nii oli hea ämbrid täis loopida ja kui Aldar oma tavaariga redelilt alla ronis, kallas ka minu apelsinid pinni.Mõrvarküünistega aga oli võimatu võidelda. Ühel hetkel sain piuhti okastega silma. Tuline jutt läbis tervet ihu - olengi Piraat valmis!!Ootasin terava valu möödumist ja proovisin avada kahjustatud silma. Olin kindel, et pean peatama verejoad ja mis kõik veel.Õnneks nägin uduselt jahmunud Aldarit põõsaste vahel seismas. Jeeee - ma näen! Polegi pime!!Päike lõõmas ja olukord tundus lootusetu. Pinnid ei täitunud kohe kuidagi.
Päeva keskel tegime kosutava uinaku ja kogusime jõudu.Järgmisel hommikul valutasid absoluutselt kõik lihased ja liigesed. Apelsinide tirimisest olid sõrmed paistes ja käed surid öösel sadakümme korda-Pärast kolme päeva ja kohutavat ööd ( suutsime magada ainult selili, käed taevapoole) olime alla andmas. Viimaseks piisaks sai Aldari maadlus redeliga.Redel on suur, raske ja kohmakas.Nendega on täiesti võimatu puude vahel manööverdada. Seega katkes Aldaril kannatus ja suurest vihast virutas ta redeli põõsaste vahele külili.Kaotades ise tasakaalu, komistas ta redelile otsa ja kukkus selili - lüües samal ajal koti rauast avaga endale vastu hambaid.Halenaljakas aga siiski viimane tilk karikasse!!! Minul polnud pluusil enam varrukaid ja Aldari riided sulasid juba nahaga ühte.Õhtul marssisime otsutanult Joe juurde ja teatasime oma lahkumisest. Poolenisti rõõmustades oma kahtluste kinnituse üle keksis ta - ma teadsin, ma teaadsin!!!Siiski oli ta hüplemine üürike ja peagi muutus see nuruvaks. Nimelt oli tal vaja sõita paariks päevaks Sydneysse ja ta ei usaldanud võõraid üksi farmi kolama.Meelitas ja Keelitas, pakkus natuke palka kah juurde. Iseendale lubadust murdes otsustasime töö lõpuni teha.Siinkohal mainin ära, et üle 6 pinni ei õnnestunuks meil ka taeva abiga korjata. Jah, aplesinid olid ka ülipisikesed ja isegi Joe tunnistas oma puudenärust saaki. Pealegi polnud ta viitsinud neid hooldada ja naabri puudega võrreldes olid tema omad täiesti metsistunud. Aga peab ka oma süüd tunnistama-füüsis pole meil just kõige parem...Sellest sõltuvalt oli ka raha närune, peaagu poole väiksem kui saime ploomide eest.Olime igal õhtul nii väsinud, et polnud jaksu nukrutseda. Vedelesime nagu lestakalad lääbakil voodis.Kuna poodi polnud mahti minna, siis pidime endale riided selga aretama.Padjapüüri ja kleeplindiga sain endale uued vinged varrukad!!!
Räsitud
Viimane tööpäev oli kui jumala õnnistus ja iialgi enam ei tahaks seda tööd teha.
Pinnid
Ralliäss
Värsket apelsinimahla
Morn
Ainus hea mida meenutada oli päikeseloojang.Kuna lõpetasime alles hilja õhtul, saime imetleda Austraalia müstilist taevast. Jah, isegi minusugust ükskõiksetmitteromantikut suutsid need vaated hämmastada. Mõnikord oleks justkui vulkaan plahvatanud. Terve taevalaotus täitus erinevate kujundite ja värvidega. Võimas!
Pärasat tööd
Pilvine
Tormine taevas
Loojang
Herilasepesa keset apelsinipuud
Poleks arvanudki, et meil on siit lausa kahju lahkuda..Aga kuidagi koduseks oli see kohake saanud. Joe tassis meile ikka aeg-ajalt suvikõrvitsaid ja kanamune.Näitas parimad viinamarjapõõsad ette, et saaksime end nendega õhtul turgutada. Ja alati lohutas, et me pole ju harjund sellise tööga ja see ongi loomulik, et alguses raske.
Pildid empsidele, et me sööme siin hästi!
Lihapraad
Singijuustu pirukas
Pühapäeva hommikul pakkisime asjad ja jätsime Joega hüvasti.Kinkisime meeneks kommikarbi, tema aga oli meile kaasa pakkinud suure kotitäie viinamarju ja kakspudelit oma Catania veini.Isalikult surus ta Aldaril kätt ja kallistas mind härrasmehelikult. Nagu Joe meid kutsus - Aldar oli talle Reinberki järgi mugavdatult Reinbow ( vikerkaar ) ja mina The Girl ( tüdruk) lahkusid lõplikult Griffithist.
Ja juba olimegi bussis - teel Sheppartoni.Shepparton on väike linnake Melbourni külje all.Sättisime end mugavalt Caravan parki ja otsustasime tähistada raske töö lõppu külmade siidiritega.Kõigekrooniks maitsesime ühte Joe veinidest. Vein lõhnas üllatavalt hästi, aga maitsepoolest polnud just eriline maius.Nii jäigi pool pudelit paremt aega ootama.Järgmisel päeval kohtasime linnapeal uidates kahte eesti poissi. Nende soovitusel panime oma nimed Harvest Treili, mis vahendab farmitööd. Harvestis saime tuttavaks veel kolmanda eesti poisiga. Nii me olemegi kõik viiekesi samas Caravan pargis ja ooatame, mis tulevik toob.Erilist lootust siiski pole, aga see jusureb viimasena, eksju...
Õhtul mekkisime veel Joe veini ja vatrasime niisama maast ja ilmast. Täitsa tore on jälle omasugustega suhelda.Austraalial oli meie jaoks üks vahva üllatus varuks. Mäkdonaldsis saab 2,4 krooni eest suure masinajäätise. Milline rõõm!! Nii me neid siis siin mugistamegi.Loodan, et koju jõudes ikka püksid ka jalga mahuvad :(Täna tegime suure investeeringu ja ostsime endale internetipulga. Seal kus levib telefon on ka nett siis olemas. Pulgale saab internetiaega laadida.Äkki saame nüüd natuke ka tööasju ajada ja mina Blogi täita.Hetkel muud uhket polegi. Koju veel ei saa, sest palju on vaja näha ja teha.
Alustades tööst muidugi.
Jälle inimeste keskel
No comments:
Post a Comment