Oookeani äärse matka lõpp, hüvasti melbourn ja sydney

OOKEANI ÄÄRSE MATKA LÕPP,
HÜVASTIJÄTT MELBOURNI JA SYDNEYGA

Meie sõiduteele jäid veel mõned kaunimad kohad, kust pidime ilmtingimata läbi hüppama.Kimasime mööda värvilist mägiteed Londoni sillaks kutsutavat kaljunukki vaatama.

Meie karavanpark


Kaar

London Bridge e. Londoni sild

Siis kui autos igav hakkas :D

Päeva naelaks oli aga hoopis LOch Ardi külastamine.Loch Ard oli 18. sajandil uhke ja suur kauba-ning reisilaev, mis ühelt reisilt enam tagasi ei jõudnudki. Laev uppus napilt enne reisi lõppu ja ellu jäi ainult kaks noort inimest. Laeva üks meeskonnaliige, 18 aastane Tom ja noor neiu Eva. Lained kandsid Tomi randa, suurte kaljude vahele. Eva aga ei osanud ujuda ja jäi nii lainetesse ulpima. Tom kuulis neiu nuttu ja päästis ta ning viis tüdruku koopasse puhkama, joostes ise abi otsima...Pärast pääsemist ei näinud noored teineteist enam kunagi.Vat siis selline traagiline lugu...

Loch Ardi rand ise on aga minu jaoks täielik looduse ime...Suurte kaljude vahele on peidetud väike armas rannake, koos selle sama koopaga, mis kord hädalistele oma varju ja kindlust pakkus. Kalju kivimit lähemalt uurides on näha, et tegelikult on need võimsad jurakad alguse saanud hoopis liivast...aega mööda kivisitunud ja nii oma jõulisuse saavutanud.. Laevavrakk on aga siiani mere põhjas koos oma kaubalaadungiga.Paljud sukeldujad üle maailma käivad siin seda kaemas ja vanaaegseid esemid uudistamas.


Siia kandsid lained Eva ja Tomi

Põnevad kaljunukid

Kaljude vahel oli peidus imeilus rannake

Koobas

Oma teekonna viimase peatuse tegime Otaway looduspargis. Jalutasime paar kilomeetrit läbi lopsaka metsa kuni jõudsime Kolmikkoseni. Metsatee lookles läbi hiigelsõnajalgade ja üle vulisevate ojade. Pärast ülimalt väsitavat retke jõudsime lõpuks koseni...Tõsi, meie keila juga on oma parimatel päevadel tunduvalt võimsam ja uhkem..kuid siinne metsik ümbrus oli ikka omaette maailm. Päikesekiired langesid läbi puude otse veele ja peegeldasid sealt tagasi - valgustades nii terve ümbruse. Tagasiteel kohtasime puude all vanat vagunit, millega kunagi arvatavasti metsast puid välja veeti!

Juba hakkaski kätte jõudma õhtu ja kiiresti tuli leida ööbimiskoht. Meie seekordseks peatuspunktiks sai Angelsea ( Inglimeri) väike külake. Öö oli külm...nii külm, et ei teadnud mida teha. Toppisin selga kolm dressipluusi ja kampsuni..kuid abi ei miskit. Lõdisesime telgis ja esimest korda tundisn, et ei taha siin olla...See peaks olem ju Austraalia - alati suvine ja soe.Väljas oli alla kümne kraadi ja ainuke asi, mis vähegi elus püsimise lootust andis oli väike küünal - sellega üritasin siis telki sooja saada :D Kuidagi sai jube öö ära magatud ja hommikune päike parandas haavad. Tundsin end jälle hästi!


Otaway metsake, hiigelsuured sõnajalad

Kosk juba paistab

Kolmikkosk

Aldar Oja ääres

Nii roheline

Angelsea e. Inglimeri külake

Elukas rannas, hea et peale ei astunud

See oli meie viimane päev auto seltsis, sest järgmisel hommikul tuli kallis sõbrake tagasi viia...5 päeva olid möödunud märkamatult! Otsustasime Melbourni tagasi sõita ja linnaga seekord korralikult tutvust teha. Ilm oli meeletult kuum ja nüüd oli õige aeg mööda ST. Kilda rannapromenaadi jalutada...pikk tänav hõlmas endas kõike. Väikeseid putiike, restorane - pubisid - baare, koduseid kohvikuid ja põnevaid riidepoode.

Siin Austraalias on väga lahedad teemapoed - see tähendab et terve pood on pühendatud ainult ühele teemale. Näiteks söögitegemisele või hoopis vanaaegsetele esemetele jms. Võiksin nendes veeta tunde - lihtsalt niisama uurides ja vahtides põnevaid tooteid.

Järgmisel päeval pidime auto tagastama kell 11.00 - pestult ja tangitult.Kuna eelmine öö sai veedetud nö. jääkambris ja vägagi ebainimlikes tingimustes, siis oli uni magusam kui iial varem. Nii magasimegi sisse! Kuigi rendifirma asus meie hosetlile väga lähedal, polnud sellest suurt abi...Kiiruga püüdsime leida bensiinijaama ja autopesulat, aga keset Melbourni linnakeskust oli see suhteliselt raske ülesanne. Pärast pikka närvitsemist ja paari keelumärgi alt läbi sõitmist leidsime lõpuks iseteenindava autopesula.Paned oma kolm münti aparaati ja saad ise auto puhtaks pesta - valikuvõimalusi on palju ja erinevaid. 45 minutilise hilinemisega kihutasime rendikasse kohale ja andsime raske südamega auto tagasi....Olimegi jälle jalamehed.

St.Kilda linnaosa

Väike vahepala meie hosteli vaatest minu lemmikturule

Melbourni tänavad

Tänavakunstnik...ja tundub, et teenis vägagi hästi...

Selle kolme kuuga on aga meie reisipagasisse nii mõndagi juurde tulnud ja Aldari seljakott on nii punnis, et õmblused annavad märku oma peatsest rebenemisohuts.Märkamatult on meie seljakottidele lisandunud ka kaks suurt käekotti ning üks poekott. Karavanparkides peavad kaasas olema oma nõud..ja nii ongi meil väiksed tassikesed, pott ja söögiriistad. Kõik see võtab aga parajalt ruumi.

Mina loobiks osa vanu kaltse minema, aga Aldar ei luba - nagu koduski,peame kõik asjad IGAKS JUHUKS alles jätma :D Nii me siis olimegi nagu kaks ehitud jõulupuud, oma ülimugavast autost tänavale visatud. Kuna buss sydneysse väljus alles õhtul, jätsime pambud bussijaama kappidesse ning läksime linna peale jalutama.

Melbournis on väga lahe ja hubane vabaaja veetmise keskus...Keset linna on loodud inimestele mõnus miljöö, kus igaüks leiab endale sobiva tegevuse.Väljak on peidetud suure kunstimuuseumi ja kultuurikeskuse vahele. Seal on mitmeid söögikohti, pingikesi ja suur ekraan, kust saab jälgida erinevaid filme.Võid ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt vedeleda mõnusatel rannatoolidel...või hoopis lugeda mõnda põnevat raamatut. Kui igav hakkab, saab alati majja sisse minna ja tutvuda mõne uue kunstniku loominguga...võimalused on lõputud ja tasuta. Rahvas hoiab oma ümbrust, kõik on ilus, puhas ja kodune.Aldar oli Melbournist lausa vaimustes ja kui mina eelistan pigem Sydneyt, siis tema lahkus siit küllaltki melanhoolselt :)


Kultuurikeskus ja muuseum oma kaasaegse arhidektuuriga,

eespool väljak.

Burgeritest on niiii kõrini ja kui kõht tühi, siis näpsame shusit.

Odavam ja tervislik....kuigi mulle väga ei maitse. Saab valida

kana - kala-liha-juurvilja jms. täidistega.

SYDNEY ja tema uhke ooperimaja
Sõit Sydneysse kestis 9 tundi ja hommiku võtsime vastu juba vanas heas tuttavas linnas. Bussilt maha astudes polnud meil ausalt öldes õrna aimugi, et kuhu minna ja mida teha....kas jääda ööseks?! Kui ei, siis kuhu edasi sõita!? Fakt oli see, et linn tuli seekord korralikult üle vaadata ja kindlasti ooperimaja külastada. Aga jälle need kotid!! Aldari seljakott kaalub juba ainuüksi 35 kilo...siis veel minu kott ja kolm lisapamppu! Mine või turule müüma..

Otsustasime asjad hostelisse viia ja ööseks siia jääda. Nagu saatuse tahtel leidsime turult ratsatega kohvri ülisoodsa hinnaga - ilma pikema arutamiseta sai 160 kroonine abiline ära ostetud!!

Järgmiseks plaaniks oli ära näha kurikuulus ooperimaja. Otsustasime jalutada läbi Kuningliku botaanikapargi, kus jällegi inimesed oma elu parimaid hetki veedavad.Vedelavad murul või tutvuvad imeliste lilleliikidega. Emps, see siin on sinu paradiis :D

Mõni ime, et kõik kes Austraaliasse tulevad, ei taha siit ära minna...Rahvale on loodud nii toredad ühiskondlikud kohakesed.

Kohustuslik ooperimaja nähtud, jalutasime õhtuses hämaruses tagasi hostelisse...Oli reede ja kõik pidutsesid. Linnas valitses mõnus elav meeleolu!!!

Roosipõõsaste vahel on mõnusad pingikesed

Kohustuslik turistipilt

Tehtud!

Väike hubane park , suured majad raamiks...

Õhtul tegime otsuse ,et sõidame Queenslandi kus just algas suvi...ruttu tuleb töö leida, sest rahad hakkavad otsa saama. Paar nädalat lulli löömist on jätnud oma jälje :D :)

Järgmised 15 tundi veetsime rongis, sõites Brisbane. Minu lemmiklinna.

Seal peatusime vaid mõneks tunniks, käisime ujumas ja liikusime edasi Gattoni.

Gatton asub 80 km Brisbanest sisemaa poole...väike nunnu linn mägede vahel.

Oleme ühes karavanpargis ja saime kohe oma karavani. Nüüd elame nagu õiged austraalia noored..karvan on lahe, meil on tore kööginurk ja magamistuba.

Siin on palju noori ja kõik ootavad tööd. Hooaeg peaks hakkama nädala-kahe pärast...

Elust siin aga juba järgmine kord!