MELBOURNE, PHILIPPE SAAR ja SUUR OOKEANI AUTOSÕIT - saavad kokku taevas ja maa!
Laupäeval ärkasime vara ja tormasime kohe üle tee asuvale Victoria turule.Vat see on Turg suure algustähega...osta võid kõike ja kauplemine käib kõva kisaga...Üks müüja karjub ühelpool saali oma supersoodsatest hindadest - teine teiselpool..kummal kõvem hääl, selle poole tormab ka ostja. Hullumaja! Usun,et nii mõnigi mees on siin kadunud talent - ooperihääled missugused!!Erinevalt meie turgudest on siinsete marketite eesmärgiks pakkuda inimestele kõikvõimalikku meelelahutust. Virnade viisi vorste-juuste-puuvilju-juurvilju.Vali ja maitse, tingi ja kauple...
Sõpradega kohtumiseks sobivad kümned erinevad toidukohad, kus saab kõhu täis nii kiirtoidu fänn kui ka veinigurmaan.Õnneks on turg niii suur, et selle sagimise keskel leidub alati ka mõni rahulikum nurgake.Üllatuseks olid ka hinnad...puu-ja juurvili on kordades odavam kui poes....ja nii värsked!Paarikümne krooniga saab koti kõike head ja paremat täis laduda.Proovisime teha ka paar ägedat pilti, kuid fotokas otsustas seekord lõplikult otsad anda..vihastasin - miks just nüüd!

Hommikune kohv

Victoria turu üks hallidest



Turul


Vorstid-juustud


Polnud midagi parata, oli aeg jälle oma varusid vähendada ja sealt natuke uue aparaadi jaoks näpistada.Olnud läbi tormanud kõikvõimalikud tehnikapoed leidsime soodsa panasonicu - Melbourni avastamine võis jätkuda.Miljon asja oli näha ja teha...muuseumid-näitused-katusekinod-rannad ja linnakeskus...mitte kuskilt ei oska alustada.Otsustasime minna kõige lihtsamat teed ja hüpata linnatuuri trammile, mis oli kõigile turistidele tasuta.Tramm iseenesest on juba üks paras vaatamisväärsus - vana puidust antiiksõiduk. Väike tiir linnale tehtud, teadsime vähemalt kuhu hiljem pikemalt uudistama minna.
Melbournis elab ca 4 miljonit inimest. Linna põhilisteks elementideks on suured betoonist pilvelõhkujad ja põhjalik liiklussõlm. Tänu sellele on ta esmapilgul suhteliselt kole ja mitte väga kodune...siiski olin kindel, et nii kui loojub päike, tuleb esile ka Melbourni tõeline ilu ja omapära.Seega lonkisime oma hostelisse kõhtu täitma ja end õhtuseks rännakuks koguma.Kerge uinak tehtud, ronisime pesast välja suure linnaga tutvuma...
Jah, mul oli õigus - Melbourni tõeline sära lööb välja alles pimedas.Sest siis ärkavad kõik need kivikolakad justkui ellu ning terve linn täitub tulede ja värvidega...Tänavatele olid ilmunud mitmed huvitavad elukunstnikud.Kes mängis kitarri või laulis, kes joonistas fantastilisi pilte otse asfaltile. Lihtsalt jaluta mööda linna ja vaata.
Peatusime pagariäri ees ja lubasime endale ühe mõnusa shokolaadimaiuse, täiuslik õhtu..peaaegu täiuslik. Nimelt hakkas vihma sadama ja ilm kiskus jahedaks.Jalutasime tagasi hostelisse, et paika panna järgmise päeva plaan.

Ootame trammi


Joonistaja


Shokolaadikook

Öine Melbourn

Linnatuled

Linnauhkus - Raudteejaam

Hommikul tabas meid vägagi ebameeldiv üllatus. Õues sadas paduvihma ja ilm oli väga-väga külm. Kuhu nüüd siis minna ja mida edasi teha. Linnapeale polnud kindlasti mõtet ronida,aga hostelis niisama passida olnuks ilmselgelt liiga kallis ja mõtetu. Uurisime autorendi võimalusi ja ohhooo kui tore avastus - autot rentida on palju odavam kui hostel...sest autoga olles saame ju karvanaparkides ööbida. Kerge arvutus näitas, et autorent pluss karavanpark kokku on soodsam kui öö linnakeskel asuvas hostelis! Rõõm-rõõm-rõõm!!

Kähku pakkisime kotid ja jooksime läbi paduvihma autot rentima.Järgmine mure oli aga kiire tulema...vasakpoolne liiklus!!! Aldar pole ju kunagi siin sõitnud ja oleks siis harjutuseks tegemist väikese maakohaga.Aga hullumeelne Melbourne on natuke teisest puust.

Meie esimeseks marsuudiks sai linnaäärne Kilda rand ning sealt edasi juba 125 km kaugusele Philippe Saarele.Kilda rannake oli muidugi väga ilus, kuid tänu külmale ilmale polnud meil sinna mõtet eriti kauaks jääda.

Põrutasime otse edasi Philippile.

Sügisene Kilda rand

PHILIPPE SAAREKE - PISIKESTE PINGUDE KODU
Pihilippe saarele viib väike tee, otse üle lahesopi. Saarel on palju ilusaid kohakesi ja surfirandu..meie põhiliseks sooviks oli näha väikeseid pingviinikesi, kes päikeseloojangul rannale ronivad. Sest just siin on see koht, kus saab näha maailmas ainulaatset pingviinide paraadi.Tegemist on minipingviinidega, pikkust on neil junnidel kõigest 30 cm.Kuna nende kodumaa on neile just hiljaaegu tagasi antud ( riik ostis sealsed suvilad ja lammutas need, et pingud saaksid oma pesad tagasi),peab nende uudistamise eest ka natuke maksma...see eest on rannal väiksed lambid, et paraadi paremini jälgida.

Istusime siis vaikselt rannal ja ootasime...õues vihises tuul ja aegajalt tibutas..külm ja niiske, tahaks juba sooja. Pingviine aga mitte kuskil..ähmaselt võis midagi rannapiiril aimata, aga kas need olid kajakad või pingud - vot selles polnud meist keegi kindel.Jõudsime juba kergelt ärrituda..ikkagi kolme päeva söögiraha ära makstud kuid elukaid ei kuskil.

Tobeda nööri tagant ei tohtinud lähemale ka ronida janii kartsimegi,et oleme petta saanud. Aga ohh eii..üks tuli lähemale..tuli teine-kolmas-neljas...ja nii nad kambas liikusid. Kui suurem gäng sai kokku aetud julgeti rannale tulla ja põõsastes asuvatesse pesadesse paterdada.

Ühes kambas oli paar paksu, kes ei jõudnud piisavalt kiiresti komberdada..siis nad puhkasid hetkeks ja tõmbasid hinge...ning taas ruttu-ruttu pläterdades teistele järele. Apiii kui armsad...

Paraad nähtud, võis jalutada mööda valgustatud radu ja jälgida põõsaste vahel askeldavata pingude tegemisi. Nii kahju ,et pildistamine polnud lubatud, sest see oli ikka ülivinge kogemus!! Pingudele on ehitatud ka vastavad pesakastid ja mõne kasti sisse sai piiluda.Sellest sai ka pilti teha, sest pesa sisse valgus ei jõua.Pingud vahitud ja juba oligi käes öö.

Pingu oma pesas

Järgmisel päeval suundusime mööda rannaäärt vaatama kaljusid. Eriti vinge oli Blow hole ja Seal Rocks .

Blow hole on suur 12 m pikkune auk kaljus, kuhu löövad suured lained sisse ja välja...Sealne rannaäärne taimestik on väga ainulaadne ja meeletult ilus.Seal Rock on suur kaljusammas keset ookeani, kus elavad hülged. Kuna õues möllas suur tuul oli vaade eriti võimas, sest lained lendasid viie meetri kõrgusele.Ilm on siin taaskord äärmustes, sest selle nädalavahetusega sadas maha aastane veekogus..meil ikka veab kas pole?

Ronisime veel mitmes lahedas kaljutipus ja kõige lõpuks vaatasime ka Grand Pri vormeliraja oma silmaga üle...Austraalia oli mind selle kahe päevaga taaskord sõnatuks võtnud...aga kõikse uhkem oli alles ees.Järgmiseks viis meie tee Great Okean Roadile...

Aldar meie rendikaga

Blow hole ümbrus

Suured lained

12 m. pikkune auk kaljus

Siin elavad hülged

Kängurud tee ääres


GREAT OCEAN ROAD ehk SUUR OOKEANIÄÄRNE TEEKOND - põhjus, miks me siin oleme!!!
Melborunist läänepoole jääb muinasjutuline rannajoon. See on 300 kilomeetri pikkune teekond mööda rannaäärt, hõlmates kümneid hingematvaid vaateid...ajaloolisi vaatamisväärsusi ja metsikut loodust. Ei mingeid turismipunkte, mäkdonaldseid ning ostukeskusi. Vaid hullutav loodus tema hämmastavas ilus.Ööbisime Teekonna esimeses linnakeses Toruqais, karvanapargis muidugi...öö oli külm ja nina kiskus jäässe. Hommikul oli taevas hall ja kallas vihma...nii eestilik.Üsna pea piilus aga pilve vahelt juba päike ja tervitasime oma kaunist päeva rannaskäiguga. Ujuma siiski ei läinud, jalutasime niisama ja vahtisime surfareid lainetes möllamas.

Rannas leidub huvitavaid asju

Mida rohkem läänepoole seda rohkem rohelust. Jätkasime oma teekonda, ikka mööda kaunist randa...järjest künklikumaks muutus maastik ja silmapiirile ilmusid lopsakad metsatukad...

Iga kurv oli järsem kui eelmine, iga vaade jahmatavam kui iial varem. Ronisime mööda metsaradu..taimed on siin võimsad ja vanad. Põõsad on varjutanud metsaraja mäkke, luues nii mõnusad koopad..Kaljunukist alla vaadates on näha suurt rohekasinist ookeani valge laineharjaga, suur mäestik uhkelt raamiks. Need on hetked pildiraamatust.

Kahjuks ei suuda fotokas võrdluspunkte luua ja nii ei ole piltidelt mägede kõrgust ja orgude sügavust nii võimsalt näha.Järgmiseks peatusime Kenett Riveris, väike küla kus kasvavad eukalüptipuud..ja kes söövad eukalüpte? KOaalad muidugi!!!

Jah, ei ole tegemist loomaaiaga...Keset tänavat kraaksusid punased papagoid ja nuiasid möödujatelt nänni. Kellel süüa kaasas oli, see sai ka kohe sõbraks.Kambas roniti söögi andjale selga ja kraaksuti nõudvalt. Ülesse puudele vahtides võis aga märgata väikseid tumedaid pambukesi...Laiskvorstid koaalad olid keras puuoksal ja magasid. Kui vihma tibutama hakkas, tõstis üks hetkeks pea ja uudistas taevast..aga ilmselgelt ei lasknud ta ennast ilmamuutusest häiridaning keeras mõnusalt magama tagasi. Paksud tombukesed nähtud, suundusime tagasi teekonnale...ikka ülespoole, ikka rohelusse.

Tee mööda kaljuserva, rand all sillerdamas

Tee mööda mäge

Õgard papagoi

Koaalapoiss põõsas peidus


Päeva keskpunktiks ronisime mäkke, kus sai imetleda panoraamvaadet rannajoonele ja mägedele...mäe tipus asus kellegi karjamaa, kus nautis oma lõunsaöökikari lambaid. Väike rada mööda mäeahelikku reetis hobuste kohaloleku..mõned junnid ning joogianum. Kui erinevad on ikka inimeste elud! Mina elan koplis ja näen healjuhul naabri Vitaali närtsinud kaktust vastasaknal..aga selle farmi omanik saab igal hommikul lambaid karjamaale viies mäetipust ookeani imetleda.Kerge kadeduseuss puges hinge...Aga mis seal ikka, mina olen siin ja näen seda kõike, ning saan seda ka kadetseda!!!

Panoraamvaade

Lennuk

Ükskõiksed lambad

Järgmiseks põikasime sisse vanasse vihmametsa..see väike säilinud metsatukk üllatas oma lopsakusega. Täiesti erinev Freiseri saarel nähtud vihmametsaga.Vastupidiselt sealsele oli siin jahe ja rõske..nagu vanas maaaluses keldris. Iidsed sõnajalad sirgusid mitmete meetrite kõrgusele.Puude massiivsed juured moodustasid omamoodi koopad, kuhu mina ja Aldar täispikkuses sisse mahtusime. Täiesti omaette maailm.

Vihmamets

Väike Aldar ja suuuuur puu

Õhtu lõpuks jõudsime 12 Apostli juurde...Tegemist siis 12 lubjakivist kaljujurakaga keset ookeani, tekkisid erosiooni tagajärjel..maailmapärandist on alles siiski ainult 8 , sest neli neist on langenud ookeanisse.

Loomulikult sai fotokal aku tühjaks ja osa vägevaid pilte jäi tegemata.Homme aga läheme tagasi ja imetleme seda loodusime korra veel...Ooekeani teekond jätkub hommegi, sest tänaseks on päev kahjuks juba läbi.

Kui päeval oli kohati väga kuum, siis praeguseks on õues jälle külm. Istume siin Port Cambelli üliarmsas külakeses asuvas karavanapargi köögis.Kuna siin tavaliselt peaks soe olema, on katusealune poolavatud ja nii pidimegi end jaheduse eest magamiskottidesse mässima. Siin on teisigi - kolm vanatädi lõpetasid just veinijoomise, pidavat sooja andma :)

Aldar vahib telekat ja mina proovin külmunud sõrmedega tähti arvutisse toksida...õnneks on soe kohvi toeks.Ahjaaaa....täna nägime veel sipelgakaru....torises teine teeääres. Tal on suured okkad-karvad, otsast kollased..muidu mustad.

Nokaga otsis maast putukaid.Kui meid nägi, liugles tasakesi põõsastesse. Suuruselt sarnane paksema ja kogukama siiliga.Tänaseks siis kõik.

Kokkuvõttes oleme austraalia loodusest täielikus vaimustuses..proovime ikka autosaõiduga hakkama saada ja oleme väga ettevaatlikud.Need kurvid ja kaared on küll väga hurmavad, aga ka ohtlikud.Ülejäänud Ookeaniteest siis järgmine kord.

Kaksteist apostlit, Kaheksa tugevamat alles..(pildid siiski ainult 3)