Nädalake GATTONIS ja MEIE UUS KODU MÄGISES TOOWOOMBAS

Nädalake GATTONIS ja MEIE UUS KODU MÄGISES TOOWOOMBAS
Peatusime Gattonis 9 päeva. Meie koduks oli armas karavanpark koos kõigi oma mugavustega...Esimest korda saime tunda tõelist austraalia elu karavanis! Gattonist siis niipalju, et põhimõtteliselt pole siin mitte midagi. Suuruselt on linnake keilaga võrreldav.Kohakese teevad huvitavaks mägine ümbrus ja rohelised põllud.
Kuna tööhooaeg ei ole veel alanud, istume päevad läbi niisama basseini ääres ja mängime teiste omasugustega palli.
Jah, noori on siin palju ja erinevatest rahvustest. Meie kõrval karavanis elavad kolm iiri poissi - teiselpool inglise tüdrukud.Vastas pesitsevad prantslased ja kaugemal nurgas jaapani pande...Kõik saavad omavahel suurepäraselt läbi ning igal õhtul kogunetakse iirlaste maja juurde juttu ajama.


Nahkhiired Gattonis


Neid on siin väga-väga palju


Meie karavanis


Naabrid

Oma köögis

Kollaste akendega, puu all on meie koduke

Basseinis

Gattoni nö. linna peal

Karavanis

Eriti tore on prantuse poiss Milo, kes oleks justkui tegelane näidendist...Tal on olemas kõik, mis ühte tõelist prantslast iseloomustab.Välimuselt natuke sarnane vuntsideta Fredi Mercurile, olemuselt naiselik ja inimesena väga sõbralik. Nagu prantslasele kohane ei puudu temagi peast baretilik soni ja seljast triibuline pluus...Iiri poisski ütles - puudu on aintult kobar küüslauku ja spagetid :D

Milo rõõmustab iga asja üle ning tema spontaansed otsusesd on ülimalt humoorikad.. Nimelt ostis ta endale NAISTE jalgratta ( pidi odavam olema kui meestekas), et saaks mõnusalt Gattoni vahel ringi uudistada...alles pärast ostu selgus, et Gattonis ei ole peale põldude suurt midagi ja nende vahele rattaga ei pääsegi. Kõige toredam selle juures on tema ülipositiivne suhtumine ning oskus iseenda üle naerda. Ühel õhtul kui ma just parasjagu pannikooke valmistasin, tormas meie uksele ähmi täis Milo. Otsemaid käskis ta meil kõik pooleli jätta ja nende majja õhtusöögile tulla. Üks prantslastest on kokk ja nii saimegi maitsvat riisirooga mekkida...Minu kõrvitsapannikad olid aga suurepäraseks magustoiduks...Suure vaimustusega rääkis Milo, et müüs pankrotihädas oma toreda sõbra - ratta- maha...Ning mis te aravate, mida üks prantslane võiks osta oma viimaste kopikate eest? Puuvilju ja Kartulit!!!! Jah, nii see oli...terve veranda oli täis meloneid, banaane ja kartulit..ning nende keskel rahulolev Milo. Kui talle üritati selgeks teha,et sellise kuumaga ei ole kõigil nendel puuviljadel just pikka pidu, muutus Milo suhteliselt kurvaks :D Ja nii ta läkski ja jagas oma varanduse teistele karavanpargi elanikele laiali :D
Vahepeal pidasime Aldari sünnipäeva, mis möödus kõigi nende toredate inimeste seltsis grillides ja veini tinistades.
Päevake sai ka tööl käidud - korjasime väikseid kõrvitsaid. Pidev kummardamine tulikuuma päikese käes ei olnud just unelmatetöö ja silmapiiril helendas uus ning põnev pakkumine. Pärast lõputuid telefonikõnesid pakkimisfirmadesse meil vedas...Gattonis 80 km kaugusel Crows Nestis pakitakse avokaadosid ning meile sobiv koht oligi olemas....

Kurva südamega pidime lahkuma oma karavanist, mis oli lühikese ajaga saanud nii lähedaseks ja koduseks. Tükk aega mõtlesime-kaalusime-arutasime , et kas sõbrad ning hubane elamine käsikäes raske kõrvitsa korjamisega - või taas rännumehe elu kuid kindlam ja stabiilsem töökoht.Otsus sai tehtud töö kasuks.

Ruudulise mütsiga on Milo

Puu meie pargis

Grillpidu

Õhtusöök

Pärast paaritunnist sõitu Crows Nesti (tõlkes Varesepessa) leidsime end eikusagimaalt...just-just. Varesepesa asub suurte mägede vahel sügavas orus, ning siin ei ole isegi mobiililevi. Öö tuli veeta järjekordses karavanpargis, aga seekord sai meie majutuseks telk. Nimelt on Austraalias Lihavõttepühad eriti au sees ning paljudel on juba puhkused...seega olid kõik karavanid ning muud majutuskohad ammu nädalateks broneeritud. Ainus võimalus oligi telkida.

Järgmisel hommikul selgus, et olime ainukesed noored inimesed---ülejäänud pargi asukad olid rikkad pensionärid, kes väliköögis hommikohvi kõrvale seniilsuse ja põiepidamatuse nalju viskasid! Väga huvitav!!

Mugistasime kiiruga oma võileibu, et pääseda sellest kohutavast huumorist, ning tormasime linnakeskusesse. Vaja oli leida telefon, et saaksime helistada oma tulevasele ülemusele. Üsna pea selgus, et Crows Nesti keskus koosnebki ainult ühest suuremast poest, kaltsukast ja postkontorist..Nali-naljaks, aga masendus oli kiire tulema..Järgmine hommik algas töö, aga siinses kolkas polnud ühtegi teist ööbimiskohta. Ja nii ta läks - jälle üks tore unetu öö niiskes ja külmas kilemajas!! Sadanud oli juba terve päeva vihma ja taevas andis märku, et ega ta ööselgi meile halasta...Õhtul lõdisesime köögis teetassi taga kui järsku kuulsime krabinat...Paks oppossom ragistas puuokstel...Igavene julge elukas - ronis puu otsast alla ning varjus lillepoti taha. Arvatavasti otsis süüa.
Enne unne vajumist vaatsime telgis läpakast filmi..pehmete soojade tekkide vahel oli tunne täitsa mõnus!Kuid lisaks Krabisevale vihmale ning ulguvale tuulele segas meie õndsat und lehm! Jah, see õnnetu loom elas teiselpool orgu, ning igal öösel röökis nagu hull...Päeval polnud temast kippu-kõppu.kuid kui päike loojus, pistis tema jälle karjuma..tundide viisi.

Meie telgiplats ilusal päeval

Oppossom piilub

Natuke lähemalt..

Hommikul ronisime paistes nägudega niiskest telgist välja, kiirelt dushi alla ja juba olimegi valmis tervitama oma esimest tööpäeva. Sunnyspoti pakkimisvabrik asub Crows Nestist väljas, kuid meie tore ülemus Sharon oli meile juba transpordi organiseerinud - üks kohalik andis küüti.

Tööst siis niipalju ,et esimest korda töötame koos austraallastega. Ei mingeid päkkpäkereid, oleme ainukesed võõramaallased...Sunnyspot on väike perefirma koos 20-ne töölisega. Vägede juhataja on karmikäega Sharon, kes südames on aga väga emalik ja tore...Külla ta viitsis meile igasuguseid asju orgunnida - öömaja-transport jms. Kuuldes, et veedame juba kolmandat ööd telgis, nõudis ta , et läheksime tema juurde - niikauaks kui leiame midagi paremat.Ta saatis isegi oma mehe meie telki kontrollima, et kas äkki tuul on teise üldse ära lennutanud..

Tööl on Minu kohustus on pakkida erinevate suurustega avokaadosid vastavatesse kastidesse, Aldar jookseb mööda ladu ringi ning tõstab-tassib-tiri kust parasjagu vaja.Tundub vägagi lihtne kuid tegelikkuses suhteliselt segadusse ajav. Kõike need avaokaadod on imeliku kuju ja raskusega..ning üks mutt ütleb üht, teine teist. Panen näiteks suuruse 18 sobivasse kasti - tuleb Sharon ja tirib selle välja. Pidavat liiga väike vili olema...siis tuleb Michell ( teine nö.ülemus) ja võtab selle sama avokaado ning paneb kasti tagasi jne. Täiesti hullumaja...Vaene Aldar on aga nagu duracelli jänes...vahetpidamata peab ta tormama ühest kohas teise - mutid ei jaksa, ei saa ja ei oska..ning tema peab neid siis aitama.

Siin on koos nii erinevad inimtüübid ning mõni on lausa naljaks...Peale vanemate naiste on meie kaaslasteks ka kolm noort. Kaks poissi ja tüdruk.Nad kolmekesi on vist kõige uimasemad inimesed maailmas...tüdruk liiguks nagu aegluubis :D

Siis veel Michell, kes kontrollib, et kõik läheks ikka lepase reega - on ehtne kehalise kasvatuse õpetaja ...ainult vile on kaelast puudu!

Kaks meesnaist elavad vist koos..me kutsume neid meesnaisteks, sest bioloogiliselt on nad naised , kuid oma siilipeaga ning mehe riietega näevad nad välja nagu tõelised sõdurid..

Kõige lahedam on üks väike vanamees, kes iialgi midagi ei räägi ja muttide seltskonda ei roni...lõunatab vaikselt oma nurgas ning kui talle otsa vaadata, siis ainult naeratab rõõmsalt.Üldiselt on aga kõik väga toredad ning pauside ajal kohvilauas oleme kõigiga võrdsed. Paljud pakkusid kohe meile voodilinu ja muud tavaari, et meie õnnetut elamist natukene mugavamaks muuta...

Õhtul koju lonkides saatis meid telgini nii mõnigi uudistav silmapaar - olime penskaritele igava päeva haripunkt. Kuigi taaskord sadas, otsustasime Sharoni juurde mitte minna ning ühe öö veel Crows nestis veeta.

Laupäeval pakkisime otsustavalt asjad ning suundusime suurde linna Toowoombasse, mis asub meie töökohast 60 km kaugusel. Kuna paar töökaaslast elab ka seal, ei ole meil probleemi tööle saamisega..kuid see eest suurem lootus leida mingigi inimväärsem eluase. Towoombas bussist maha astudes tuli meiega rääkima inglise poiss Paul, kes isegi kunagi päkkpäkerina Austraaliat avastas..nüüdseks aga juba 4 aastat siin paikne olnud.Paul oli väga lahe ja rõõmsasti pakkus ta meile küüti karavanaprgini, kuhu esialgu olime otsustanud end sisse seada. Numbrid vahetatud - olime leidnud esimese tuttava Toowoombas :D

Toowoomba karavanpark

Õhtul helistas meile Sharon, kes oli ülimalt üllatunud, et meil on Telofonil LEVI...kuuldes meie kolimisest Toowoombasse, rõõmustas ta meid fantsastilise uudisega. Nimelt rääkis ta ühe oma alluvaga - rekkajuhi Rouliga- kes elab suures majas siin samas linnas. Rouli ise aga kodus eriti ei viibi ja maja seisab tühjalt.Oh milline õnn ja rõõm!!

Järgmisel päeval seisime oma pampudega rõõmsalt Rouli ukse taga..Kui telgi platsi eest pidime rahakotti tühjendama 1200 krooni võrra nädalas, siis Roulile maksame kõigest 640! Nii et sellega läks veel erti hästi.

Maja on tõesti suur ning tühi...saime valida kolme toa vahel, neljandas elab ta ise. Meil on suur aed ja allkorrusel asub pesuruum...Üleval on vannituba VANNIGA!Esimest korda pärast kolme kuud sain VANNI! JEEEEEEEE!!! Üldiselt ei armasta ma dushi all käia, vaid tahan ikka vannis vedeleda..kuid tänu pidevale veepuuduseleei kasuta austraallased oma elamistes vanne...aga seekord mul tõesti vedas.Maja on kohe linna keskuse lähedal, väikses armsas tänavas. Toowoomba asub suurte kaljude vahele ja on mägine ning väga ilus linn. Teda kutsutakse tänu oma uhketele aedadele-parkidele-tänavatele Austraalia lillelinnaks.Jah, lilli ja rohelust on siin palju...Inimeste aiad on väga hoolitsetud ning linna haljastus tõesti märkimisväärne. Emps läheks siin vist arust ära, sest erinevaid puid-põõsaid-taimi kasvab igal nurgal.Oma olemuselt meenutab Toowoomba Tartut ja hetkel on see minu teine lemmiklinn pärast Brisbane.

Kiviktaimla tee ääres

All orus on väiksed majakesed

Park meie maja lähedal

Vanast raudteest on tehtud kaunis park

Põõsas tuttõitega

Sellised suured kaunad kasvavad puudel, oad sees...pole söödavad

Meie maja eespoolt

Muudest tegemisest niipalju, et kuna siinkandis sajab vihma, siis ei saa farmid avokaadosid korjata ning kaks päeva on meil nüüd vabad. Meie jaoks on see paras katastroof, sest plaan on ruttu raha kokku saada ja saad edasi liikuda...

Oleks meil oma auto, saaks teise töö nädalavahetuseks otsida. Ja kui juba see ära mainitud sai - Aldar ostis täna meile auto...agaaa....sellega ei saa sõita. Sest kõigepealt vaja talle teha ülevaatus ja siis ära registreerida.Austraalias ongi auto ostmisega igavene jama..masina võid saada imeodavalt, aga registreemine ja ülevaatus on teinekord kallim kui auto ise.Meie olkuord on siis selline ,et auto maksis 2000 eesti krooni...ja umbes 3500 läheb siis juurde...agaaaa..ülevaatuselt ei pruugi üldsegi läbi saada, sest siin kontrollitakse igat nõksu-naksu. Auto on vana ja suure tõenäosusega meid läbi ei lasta. Lootus on ,et äkki Roulil on sõber, kes teeb sahker-mahker..kuid me ei tea veel sedagi. Nii et kõik on lahtine!Kui peaks läbi ime kuidagi asjad korda saama, siis oleme küll õnnejunnid...Aga kui ei saa, siis 2000 krooni vasta perset :(

Kui aga peaksime õnnega koos olema, siis pärast ülevaatust tõuseb auto väärtus neli-viis korda..

Homme lähme ülevaatust tegema ja siis selgub ka ülim tõde...pöidlad pihku!!