Ploomihooaeg hakkab siis selleks korraks lõppema.
Meie tööks oli ploomide ettevalmistamine ahju saatmiseks ja küpsetatud marjade pakkimine.
Ploomid pannakse trollidele, ehk 21-est restist koosnevale kärule. Samal ajal juba huugavad kaks suurt ahju, milles põleb gaasileek.
Korraga pannakse 77 kraadisesse kuumusesse kuivama 28 trollitäit ploomikesi.
Siis kui meid veel kuumalaine kiusas, oli selle tohutu tulise õhu käes suhteliselt raske töötada. Õnneks tegelesime just ploomide pesemisega ja
nii saime ennast mõnusa jaheda veega aeg-ajalt värskendada.
Mmmmm, te ei kujuta ette kui mõnusalt lõhnavad küpsevad ploomid...võrdleksin seda värske leivaga. Kohe kui Joe trollid ahjust välja tiris, saime soojasid
pehmeid marju maitsta. Nagu martsipan!!! Mõne tunni möödudes lähevad nad juba kõvaks ja seda kraami olen poest ennegi saanud :D
Tööst siis niipalju, et rutiin on ikka tappev :D Paar nädalat kannatab ära, aga üldiselt selline robotivärk mulle just eriti ei istu.
Paar korda sain tunda ka tõelist piina...kuna oli väga kuum, siis Pets va laisik hiilis tööst kõrvale. Iga hommik oli tal uus vabandus, miks ta ei saa
ploome korjama minna. Seega pandi meid Aldariga paariks päevaks põllule..Minu kaitseingel vist teadis mu nõrkusi ja jumal tänatud - mõlemal päeval oli ilm
pilves ja jahe. Töö aga seevastu vastik...pidime tõmbama traktorist välja suure katte, mille laotasime puu ümber. Siis tuli Joe oma väikse põkatsiga ja
raputas puud...ploomid langesid tekile. Osa kangekaelseid junne tuli kaikaga alla peksta ( seda sai lausa vihaga tehtud).
Kõlab ju iseenestest lihtsalt, kas pole!?Oh ei-ei-ei...igav-igav-igav!! Niiiii igav! Ja kuna saak on sada korda nigelam kui mullu, siis
oli Joe eriti ihne ja käskis meil igat ploomi taga ajada ning ükski ei tohtinud maha jääda. Kell 7 hakkas töö...kümnest tuli suituspaus ja 12 algas paari
tunnine lõuna.Ja ikkagi tundus 9 tundi tööd liigne piin. Viimasel tunnil väsisin eriti ära ja muutusin pahurkas.
Ärritusin kergesti ja Bill tundis mu hääletoonist, et ma vist enam ei jaksa. Nii ta tuli alati traktorilt maha meile appi.
Puudelt langes tohutus koguses tolmu ja ploomid kukkusid lagipähe.
Joe oli väga murelik, sest absoluutselt kõik läks viltu...Kõigepealt muidugi nigel aasta - ühelt puult sai üldiselt ainult ämbrikese saaki.
Suures kokkuhoius ei pannud ta ploome kohe ahju ja nii läks osa neist vähestestki hallitama...kõige tipuks ütles ahi ülesse. Nii ta siis käiski, õnnetu nägu
peas, mööda istandust ja nukrutses - ai milline katastrooof, oi milline raharaiskamine...Joe on üldse väga vahenditu tegelane. Ta nägu peegeldab
väga täpselt tema mõtteid...kui puult tuleb vähe ploome - kurb! Satume aga lopsaka otsa - ülirõõmus! Ja ega ta just eriti kaval tegelane ka pole..
suhteliselt tihti küsib ta tööliste käest nõu, et mida edasi teha..et kas paneks nüüd trollid ahju..või kas oleks õige korjata täna, äkki homme.
Täitsa kahju kohe teisest.
Olgu selle saagiga kuidas on, aga nii suuri ja magusaid ploome pole mina enne näinud. Fantastiline.
Kaabuga on Joe- farmi omanik. Paremal laisik Pets.
Kahe kambriga ahi
Veinivalvur
Ploomipesula
Trollid
Meie töökoht
Ploomide nö.pakkimine
Pakkimisaparaat
Töökoda
Õhtuti ei tee me suurt midagi, sest tööpäevad on kurnavad. Nii me siis istume köögis ja kuulame purjakil Billi lõbusaid pajatusi. Bill on muidu kõva mees,
aga nagu ta isegi ütleb - naise tuhvlialune. Naine käib tööl, teeb vaikselt oma äri..tegutseb ja teenib raha. Bill aga on kodus ja kokkab ( murdis kunagi oma selja
ja nüüd pensionil). Ja mis kõikse huvitavam , ta on aborigeen! Ise sinisilmne ja valge nahaga..lapsed ja lapselapsed kõik mustad..ainult üks valge!
Jutt kahtlane, aga jumala õige..vanaema oli pärismaallane. Niisiis saime igasuguseid põnevaid asju teada aborigeenide tavadest.
Poleks arvanudki,et neil pole numbreid ega nädalapäevi. Ja temperatuuri arvestasid nad dingodes.Jahedal ajal võeti dingod onni soojendama.Mida külmem ilm, seda K
rohkem dingosid vajati. Kui meie ütleme, et õues on miinus seitse, siis aborigeenide jaoks oleks see näiteks viis dingot.
Kuna Bill käib iga suvi puuvilju korjamas, on tal lõbusaid lugusid pajatada nagu raamatust. Ühel aastal oli meie asemel kamp austraalia poisse ja vanapaarike
Jugoslaaviast. Poisid limpsisid õlut ja naudsiklesid niisama.. Jugoslaavlased aga pidavat hullud olema..mutt, ise 78 aastat vana ning
kortsus kui kuivand juurikas, oli täiesti veendunud, et poisid käivad teda dushi all piilumas. Jooksis Joe juurde kituma ,et tema nägi läbi väiksese augu silma
pilkumas...Joel hirm nahas, tormas kohe kohale..mõtles, et kutid on haiged peast. Bill siis tegi selgeks ,et vanamutt hull..tirib öösiti kappi ukse ette
ja mees valvab igakord vetsu ust kui hädale minek.Kõige tipuks viskas paarike sügavkülmast välja kõikide lihavarud ja toppisid oma veepudelid asemele :D :D
Ela siis sellistega koos!
Siis veel iiri paarikesest..kumbki neist süüa teha ei osanud. Mõlesid, et teevad grilliõhtu...Billil juba liha valmis ja söödudki..iirlastel aga suur fooliumi-
plönn jätkuvalt grillil. Läks siis asja uurima..Vaesed rumalad iirlased olid TERVE KÜLMUTATUD kalkuni fooliumisse mässind ja omast arust siis grillisid seda.
Kalkun polnud sulamagi hakanud..Nagu ta ise ütles- olen kohanud klassikuid!
Jah, nüüd kuis Bill juba koju põrutas, on täitsa kahju...aga õnneks saime tema teleka enda tuppa. Tunnen ennast jälle inimesena!
Õllelemb Bill
Väsinuna põllutööl
Austraalias üldiselt väga raske aeg..siit 300 km kaugusel on suured põlengud. Sajad inimesed on hukkunud ja tuhanded kaotasid kodud...Ja usun, et teiegi olete
näinud seda südantlõhestavat pilti, kus tuletõrjuja joodab pudelist koaalat. Selliseid klippe tuleb siin söögi alla-peale. Surma on saanud miljon looma!!!
Meieni on jõudnud suured tossupilved ja kuu on tulipunane...
Siin Griffithiski juhtus kurb õnnetus. Üks tore farmer viis oma noored töötajad ujuma. Jõe ääres aga murdus suur kummipuu ja tappis heasüdamliku farmeri.
Tegemist oli Joe hea sõbraga. Täna on matused....
Lühidalt siis ka meie haisukotist Alfist. Siia elama tulles oleme iga päev süüa teinud...kooke, praekana ja muud head-paremat. Aldar tuli kord vihasena pliidi äärde
ja kurdab: krdi Alf muudkui vahib sind, vastik vanamees. Vaatasin siis ka asja üle, vahtis tõesti ! Aga mitte mind, vaid toitu...ta jälgis toidutegemist.
Tema igapäevaseks söögiks on külmutatud lõunad, mis siis migrouunis soojaks saavad...neid on tal terve külmik täis. Ja juhtus nii, et mõne päeva
möödudes hakkasid kööki tekkima saiakesed...friikartulid..krõbekana. Tuli välja ,et Alf on diabeetik ja seega range dieedi all...kunagi jõi ta päevas
6 liitrit coca-colat!!! ning hakkas tihti minesatama...Seega sundis arst teda tervislikult toituma. Rikkusime oma kokakunstiga vaese mehe dieedi.
Ja igakord kui meie söömise lõpetame, hüppab Alf autosse ja kimab tossupilve saatel minema...naastes on tal kaenlas hulganisti maitsvat kraami.
Tunnen talle kaasa, sest tean mis tunne on olla söögisõltlane.
Muud midagi suurepärast juhtunud polegi...eile tegime rekordkiirusega tööd, sest seebikas oli algamas. Aldar imestas, sest tavaliselt olen juba poole
päeva pealt väsinud....seekord tegin aga viuhti kõik korraga topeltkiirusel :D Järelikult pole raha minu jaoks piisav motivaator!
Ilm on nüüdseks külm. Sajab vihma ja õhtuti möllab torm. Öösel peame tugevalt üksteise kaissu pugema, sest meie kuudike pole mõeldud nii jaheda ilma
jaoks...täielik eesti sügis! Õnneks päevad on päikselised ja soojad. Aldar pole just väga õnnelik, sest temale ju meeldib ekstreemsus.
Mina olen rahul, saan nüüd vähemalt hingata :D
Hommikud on aga vaevalised...lõdisedes teeme pudru valmis.Kähku luristame oma kohvid ja siis tööle.Nüüdseks on kuuma hõõgavast ahjust ainult hea meel..
Täna vedas Pets meid jälle oma tuttavate juurde. Väga omapärane perekond. Vanamemm ja kolm täiskasvanut poega..üks on vaimse puudega, teisel oli miskit viga jalgadega
ja kolmas on siis perekonna uhkus. Tark, kena ja edukas..seesama näitleja David, kes meid austraalia avarustesse rändama lubas viia.
Memm on igavene kange tegelane (85), korraldab pereasju ja teeb küpsiseid müügiks. Sellest puudega tüübis on kahju, sest keegi ei kuula teda.Loomulikult on
tema defektiga kõnest suhteliselt raske aru saada aga ma vähemalt püüan.Tal on oma tibud, keda ta siis kasvatab ja hobikorras müüb.
Muti aga alati käratab talle..äähh ära seleta..või ah jätaa.Ja nii ta siis vaikselt jälle kaob kuhugi.
Lahkudes pakiti meile kaasa hunnik küpsiseid - nagu omad joped!!
Austraallased on üldiselt väga avatud inimesed.Oleme paljude peredega kokku puutunud ja tihti räägitakse avalikult oma isiklikke pereasju.Kellel õelapsed
igavesed õelad pärandusejahtijad- kellel probleeme ema lepitamisega vanadekoduga.Viimane on siin vägagi levinud mure, sest kõik vanurid pannakse
hooldekodusse.Mõnikord on ülimalt ebamugav istuda võõraste inimeste juures ja kuulata nende tavatuid jutte.Teinekord on lausa niii imelik, et naer kipub peale..
siis hammustame kõvasti huulde ja püüame end vaos hoida.
Päeva vanused pardipojad
Vastkoorunud tibud
Tihti ei saa arugi, et oleme austraalias. Mõnikord vaatan katusealuselt istandusele ja mõtlen, et kuidas me küll ei näe neid hetki kus parasjagu oleme.
Seega püüan ikka endale selgeks teha, et igast päevast tuleb võtta maksimumi.
Üldine eluolu on siin meie omaga sarnane..paar korda oleme ostudega põrunud. Siin müüakse 3,4 protsendist piima. Aldar aga igatseb eesti lahjemat.
Avastasime siis poes, et ohhohoo 3 prossane ka olemas..juba läheb. Koju jõudes rebis Aldar paki lahti ja etteruttavalt oigas rahulolust .
Bill aga lausus rõõmsal hääle: oo sojapiim! Jah, Õnn oli üürike, teinekord loeme paekndit tähelepanelikumalt.. Sojapiim maitseb nagu jahu segatuna veega.
Siiski ei õppinud me vigadest ja eile tassisime pudingu pähe koju ülirasvase vahukoore. Maiustame hakates siis avastasime, et tegemist hoopis mageda käkiga.
Ja jätkuvalt ajame taga õiget nuustikut, millega saaks ikka korralikult ennast kratsida. Pole olemas!
Poes olles peab silmad lahti hoidma, sest väga tihti võib kohata ülisoodsaid hindu. Täna ostsime kartulisalati, 8 krooni kilo.
Kanakintsud saab 23 kroonise kilohinnaga.Samas jogurt on meeletult kallis, seda ostame ainult sooduspakkumiste ajal.
Igatsen leiba ja kohupiima :(
Siplegad õgivad rohutirtsu..selline on austraalia muld
Kõrvitsalised..vanasti pandi neisse joogivesi..( nad on seest tühjad).
Selgus, et Laupäev ikka vaba, sest Joe unustas kastid vihma kätte ja nüüd ootame kuivamist. Pühapäeval lõppeb siis meie töö Catanias.
Tahaksime veel siiakanti jääda, sest Joe lubas lahkelt meid veel võõrustada..seekord väikese tasu eest muidugi.
Kohake on ka suhteliselt koduseks saanud, nii et vaatame, mis edasi teeme....
No comments:
Post a Comment