Taaskord osutus meie transpordiks rong ja buss. Seitse tundi rongisõitu möödus linnutiivul, sest aknast avanes hoopis
teistsugune vaade maastikule kui olime seda varem näinud...Sadakond kilomeetrit tühjust. Kärssanud karjamaad, üksikud puud õnnetutele
lehmakestele varjuks. Täielik koopia mäklaudi tütardest. Sain oma suure soovi sõita rongiga mööda tühermaad, lookleval raudteel..olen
sellist pilti kordades filmis näinud ja mõelnud..missmoodi see kõik võiks tunduda. Nüüd ma tean!! Romantiline, põnev ja kergelt uskumatu.
Toredas kohas nimega WAGGA-WAGGA istusime ümber bussile. Rongist väljudes tabas meid Aldariga esimene suurem shokk meie austraalia ajaloos.
Õues oli meeletu kuumus..ja tõesti, see oli ogar, hull ja jube. Sissehingates sai tunda ninasõõrmetes tulist õhku, täpselt nagu saunas.
Päike kõrvetas hetkega näo ja käed. Hirm tuli peale..mismoodi me sellises olukorras töötame. Isegi varjus ei kannatanud seista, higi voolas
veena mööda sääri plätudesse. Tagatipuks ei tohtinud keegi kaasa võtta juur-ega puuvilju. Griffith asub selles tsoonis, kuhu väljaspoolt
juurikaid kaasa võtta pole lubatud. Niisiis närisime nagu jänesed kiiruga oma 50 cm pikkust porgandit, mille Sydneyst suure uhkusega kaasa olin
ostnud.
Teele jah teele viib, pikk on tee...
Kaks ja pool tundi kestnud bussisõit oli põrgupiin..kliima ei töötanud,tulise akna vastu toetada ei saanud.Päike tulitas läbi virvendava õhu.
Bussis oleva wc prillaud sulas sõna otseses mõttes ja metallist link tahtis käele jätta jälje. Midagi sellist polnud minu silmad veel
näinud.
Kella viieks õhtul jõudsime Griffithisse. Ei teadnud kuhu kuuma eest joosta, olukord muutus väljakannatamatuks. Pagesime suurde ostukeskusesse
kliima alla peitu. Lõpuks saime kokku meie tulevase tööandja ja farmi omaniku Joega. Väike, suure kõhuga, Itaalia päritolu vanamees.
Lühike autosõit linnast välja Catania Fruitsaladi farmi ja kohal me olimegi. Rõõmsalt asus Joe meile ümbrust tutvustama. Farmis kasvavad kõikvõimalikud
puuviljad. Suuremas koguses viinamarju ja ploome.
Kõigepealt aga kirjeldaksin lähemalt maja, kus pidime veetma järgmised 2-3nädalat. Vana väsinud kuudike. Joe avas naeratades ukse, mina püüdsin las
pisaratel mitte pursata. Ei saanud, vägisi tahtis suunurk virelema hakata ja silmad kiskusid niiskeks. Surusin ehmatuse alla ja püüdsin naeratada.
Pisike tuba oli räämas, täis ämblikuvõrkke ja tolmu. Katkine põhjata voodi laiutas akna all...seinas rippus kalender, mis varjas hiiglasuurt auku.
Ukselt koorus värv ja kardina küljes rippusid erinevad koolenud putukad.
Järgmiseks köök: appi-appi kui raskeks muutus see naeratamine..kurk juba valutas. Tahaks röökida ja nutta.Vaatasin Aldarile otsa - tema
pilgust lugesin välja sama.
Jah, Köök oli veelgi õnnetum, mööblit kattis punane liivatolm...jälle need jubedad võrgud. Laua taga istus lombakas vanamees, kes elab farmis
aastaringi. Mitte midagi polnud puhast ega ilusat.
Wc ja dushiruum on ehitatud katuseplekist( meenutab keterniiti), kivipõrand nagu laudas.Väljas sesisis hiiglasuur tünn, kuhu sajab siis vist meie pesuvesi.
Aldar sosistas eesti keeles , et siia me ei jää.
Üdini optimistlik Joe orgunnis aga kibekähku meile ühe voodi juurde, kuskilt sai tiritud ka kaks madratsit. Arglikult küsisime kappi, saime laua.
No parem kui mitte midagi ,eksju. Hiljem pidavat keegi Peter tulema ja panema tuppa kliimaseadme.
Hullemaks tegid olukorra jutud eelmistest asukatest. Nimelt pärines auk seinas saksa paarilt, kes kakeldes pool elamist ära lõhkusid.
Veel üks aasta tagasi pani mingi tüüp pool maja põlema. Olevat purjus peaga suitsuga magama jäänud. Kui leeke tundis, mõtles, et sipelgad närivad
ja ronis teise tuppa edasi põõnama...jutt nagu onu reemuselt. Kahtlane. Arvasime, et äkki Joe ei maksnud neile lubatud tasu ja need
vandaalitsemised on kättemaksuks.
Joe viis meid ka kõrvalmajja, kus neil on väike pood. Nad teevad koos naisega turistidele tuure.Siit saab siis kohalikku veini ja moosi
mekkida ning kaasa osta. Joe pakkus meilegi veini ja ausaltöeldes oleksime vajanud tervet pudelit.
ead nägu teha ei olnud ju sugugi kerge ja kui me õhtul veel Peterit nägime, tekkis tahtmine tuhatnelja metsapoole põgeneda.
Peter on ka üks sulastest, 50mnendates mees. Ta kõne on kuidagi uimane ja veniv, ning vesised punnis silmad ja punane nägu paneb arvama, et
ta on kas purupurjus või sündroomiga..ja täitsa ausalt. Ta naerab kogu aeg, kuid see ei kõla tavalise naeruna....see meenutab pigem ulgumist.
Ta käelabad on massiivsed ja paksud, ning kael tumepunane ja konarlik...Mõlemast ninasõõrmest turritab välja ülipikk hall karv, nagu hülge
vurrud. Täielik mõistatus.
Kliimakasti ( keskmise televiisori suurune kast) kinnitas ta kleeplindiga!!!! aknavahele ja täitis lahtised avad kilekotiga.
Lõpus kiitis veel takka: its bjuuudiful ehk imeilus.Vot siis selline meistrimees!
Suureks õnneks selgus, et Peter siiski päris siin ei ela vaid hoopis üle tee omas kodus. Nii et hetkel oli meie naabriks vaid karvane
haisukott Alf. Alf on farmis elanud 30 aastat, kolis pärast ema surma ja kuni siiamaani. Vanapoiss, kes ei vaheta vist kunagi riideid...isegi
magama minnes. Ja kujutate ette seda lehka, kui õues on 45 kraadi ja inimene ei vaheta nädala jooksul kordagi riideid ega käi pesemas!?
Ma ei tea, kas teen talle sellega nüüd ülekohut, aga ma täiesti tõsiselt kardan teda. Seega lähen kööki ainult koos Aldariga ja toauks on
alati lukus.
Kuidagi sai öö magatud ja järgmisel hommikul lendas Peter oma punase räämas autoga maja ette, ning pakkus meile linna küüti.
Juhhuuuuu, minema siit..tsivilisatsiooni. Terve päeva veetsime raamatukogu internetis tööd tehes...kell 5 tuli Peter meile järgi.
Millegipärast viis ta meid igale poole...näitas loodusparki, kus elasid igasugused vägevad loomad...viis poodi, et saaksime süüa osta.
Kohe kui Aldar mainis, et pole Kängurut näinud, vajutas Pets gaasi põhja ning kimas apelsinifarmi. Ta töötab selles farmis mehhaanikuna.
Seal nägime koguni viite känguru!!! Igavesti lahedad, hüppavad meeletult kõrgele ja nad on päris suured.
Park, kus elavad igasugused lahedad elukad.
Pets tutvustas meid ka farmi omanikule, 72 aastasele Sammile. Ja ohhoo, Sam ka Itaallane.
Sam oli väga üllatunud, sest ma meenutasin talle tema 25 aastat tütart..ja nii ma siis pidin päris tükk aega ebamugavust tundma kuni Pets
ja Sam mind vahtisid, ning pikkust-kaalu-juuksevärvi küsisid.
Muidu oli päev väga lahe, farmist noppisin kaasa mõned värsked greibid ning apelsinid.
Kängurude kodu, apelsiniistandus
Õhtul hakkasin avastama meie uue kodu plusspooli...Ukse ees kasvavad kaks armsatlmm oliivipuud. Maja ees ja külgedel laiutavad viinamarjaistandused.
Maja taga aga ploomipuud, virsikud ja õunad. Katusealuse kõrval on kreekapähkli-, mandli- ja tsitsrusepuud. Kõigil lopsakad viljad küljes.
Maja ees istudes saab jälgida päikese loojumist viinamarjapõldude vahele. Öine taevas särab aga eriti võimasalt, sest valgus-
saastatus puudub.
Ja mis siin enam vinguda, kohal me oleme, maksma ei pea..tuleb ära kannatada ja elamisväärseks muuta.
Nüüd, kus paar päeva siin veedetud, tunneme ennast juba täitsa mõnusalt. Tegime toa puhtaks, kraamisin köögi ja dushiruumi.Siin polnudki otseselt lagane,
vaid vana, väsinud ja tolmune.
Meie kuut
Päikeseloojang
Farm
Mandlipuu
Hommikuti teen kaerahelbeputru, kuhu korjan kas ploome või virsikuid ka sisse.
Minu kaunis kaasa
Maja ees, Oliivipuuga
Meie Luksussviit
Veinimarjad :D
Farmis olevates puurides elavad värvilised linnud.
Kolmapäeval kordus linnaskäik, seekord viis Peter meid Samile lausa külla. Saime külma limpsi ja patrasime maast-ilmast. Sami perekond jõudis
ka koju, ning jälle tuli teemaks minu sarnasus nende tütrega..piinlik. Lõpuks kohtusin siis nö. oma paljuräägitud kaksikuga ka.
Tore tüdruk, aga sarnasust mina eriti ei näinud.
Ilma oli jätkuvalt põrgukuum. Lehed pasundavad meeletust kuumalainest ja temperatuur lööb rekordeid.
Neljapäeval viis Pets meid jälle oma sõprade juurde...Taaskord järgmised Itaallased, kes peavad kohvi-ja pastarestorani. Restoran on väga
ilus, ning pakutud kohvi parim mis olen üle pika aja saanud. Seal sai jälle tükk aega veedetud ja niisama lobisetud, Väga
toredad inimesed! Hoolimata asjaolust, et enamik siinseid italjaanosid on terve elu asutraalias elanud - siin sündinud, säilib
nendele omane kultuur. Ikka veiniistanused ja pastad-pitsad, usk ning suured perekonnad.
Ei tea miks Peter meid niimoodi kõigile tutvustas, aga varsti tundus, et teame juba enamus Griffithi elanikest.
Õhtul koju naasedes seisis õuel võõras auto. Uus tööline oli saabunud. Mees nimega Bill, kes tuleb igal aastal hooajaks appi.
Suure küüruga ja tätoveeringutega, umbes 45-50 aastane ahelsuitsetaja..Alguses tundus ta eriti kahtalne, sest ta joob kole palju.
Jah, siin ma siis olen...kolme vanapoisiga - üks jubedam kui teine.
Alf, kes ei kasi ennast ning ei räägi mitte midagi...sööb tohutus
koguses erinevaid tablette.
Peter - lapselik, pool ullike. Käib juba 10 aastat valitusega kohut, sest nad olevat ta tema enda firmast välja visanud.
Kord viis ta meid enda juurde. Terve suuretoa põrand oli kaetud arhiveeritud paberitega. Kõik järjest rivis- üle kogu põranda. Oma 100 lehepatakat.
Kannab villaseid sokke, imestab iga asja üle suure emotsionaalsusega ja naerab nagu hüljes.Meenutab tegelast komöödiafilmist või multikast.
Hoolimata oma veidrustest, tundub Peter ikkagi hea inimene olevat
Bill: joob kasti õlut päevas ja vahib telekat.
Õnneks selgus, et Billil on naine, 4 last ja 7 lapselast. Ja küür tema seljal on siiski raske õnnetuse tagajärg.
Ning kõige-kõige toredam - ta peab seda kohta ka rääbakaks. Mis tähendab,et ta on ikkagi tavaline normaalne inimene!!!
Bill jagab kasulike nõuandeid ja temaga on täitsa vahva vahepeal lobiseda. Sain siit rämedad punnid...kublud läksid paiste ja sügelevad.
Moskiitod käivad närimas. Ja Bill siis tõi meile erinevaid mürke ja viirukeid, et tuba neist ohutuks teha.
Siin on ka tikutoosi suurused paksud putukad, kes lendavad ringi. Öösel hakkavad nad surema ning ei jaksa enam lennata.
Nii nad siis põrkavad ühest seinast teise, tehes kohutavat häält.
Kõige jubedamad on aga Redbackid..Väga ohtlikud mürgiämblikud. Neid patrullib siin igalpool
Cicada..suur paks elukas..teeb kohutavat häält..ja sureb igalpool
.
Kuri Redback, elab toolide ja laua all...meie toas oli ka üks.
Täna on esmaspäev, 2 veebruar. Aldar sai juba tööle minna...mina pean homseni ootama. Õnneks mingit korjamist pole, kõik selle teeb masin.
Meie Aldariga lähme loodetavasti homsest varju, ploome restidele pakkima. Joe paneb need siis otse ahju ja nii valmivadki kuivatatud ploomid.
Iga päev mugistame värskeid puuvilju, mis on ikka hoopis teise maitsega kui poe omad. Mahlased ja ülimagusad.
Ahjaa, ujumaskäik tahtis ununeda. Pets lubas meid jõkke ujuma viia. Tema olevat lapsepõlves isaga kogu aeg käinud. Igavesti
ilus koht, puude varjud langevad jõele ja õhtune päike mängleb vees. Kõigest 15min autosõidu kaugusel.
Mõeldud - tehtud! Pets pakkis külmad joogid kaasa ja pani meremehe mütsigi pähe..hahhaaa. Olgu, see ongi tema eripära.
Sõidame ja sõidame - kohale ei jõua. Üle tunni juba möödas, mul selg ligemärg- aknast tulevast tolmust silm ei seleta ja väljaski kisub pimedaks.
Petsil nägu ähmi täis, ei leia kohta enam ülesse. Üritasime siis Aldariga talle selgeks teha, et las olla...lähme tavalisse ujumiskohta.
Sinna kus linnarahavas käib. Ei, Pets ikka ei jäta jonni..tema tahab meid kindlasti sinna erilisse kohta viia. Kergelt hakkas juba kannatus katkema, sest
päike loojus ja võõras koht ka. Õnneks hüppas teele vahepeal mitu känguru, kes hetkeks ärritunud meeli lahutasid.
Pärast pikki-pikki otsinguid pidi Pets loobuma ning läksime ikkagi avalikku ujumiskohta. Rõõmsalt lendasime jõkke sisse, lootuses oma higist nõretavat
keha värskendada. Üllatuseks oli veetase põlvini ning võisime rahumeeli üle laia jõe jalutada. Vee temp. tundus kõvasti üle 30-mne, mis tähendas
leiget suppi :D Naersime Aldariga end Peteri ülima imestuse saatel peaaegu ribadeks. Pets oli täielikus hämmingus,et kuidas see sai küll juhtuda..vett polegi
jões!!! :D
Petsist kahju ka, näeb teine niipalju vaeva ja muudkui veab meid igale poole. Tänutäheks parandab Aldar tema arvutit.
Mis muud siis veel.
Eile oli sooja 48 kraadi, täna paar kraadi allpool...siiski on päris raske sellise kuuma käes olla.Üritame hakkama saada ja
kui eile linnast väsinuna farmi jõudsime, mõtlesime, et issand kui hea on kodus olla. Inimene harjub ikka kõigega :D
Saime tuttavaks ka ühe mehe Davidiga, kes on vägagi asjalik tegelane. Ta korraldab matku outbacki ehk siis austraalia metsikusse loodusesse ja kõrbe. Tulevikus äkki lähme ja teeme
Aldari suure unistusterännaku teoks kah!!
Vereimejad on minuga igatahes puhta töö teinud....jalgadel on miljon sügelevat punni, ning teinekord tundub, et võiksin end luuni lõhki kratsid.
Ostsin mingi kreemi -ei aita, leotasin viinaga- ajutine kergendus, aga soovitud tulemust siiski ei kuskil.Vat ei teagi, mis järgmiseks teha!
Homme hakkame tõsiselt tööle ja siis proovin ka kirjutada mismoodi kuivatatud ploomide tegemine käib.Bill rääkis, et rahade maksimsega pole siin kunagi
probeleeme olnud, nii et loodetavasti on meie kartused siis ekslikud.
Saak on see aasta väga kesine, ploome on kordades vähem kui tavaliselt ja seega saab töö ruttu otsa. Hoiame silmad-kõrvad lahti, et kuhu pärast
edasi põrutada!
No comments:
Post a Comment