ELU HILLBILLIDE (maakate) JUURES JA TÖÖ

Elu HillBillide (maakate) juures ja töö

Nädalake meie toredas Northside backpackersi hostelis on möödunud ja oleks vist õige aeg teha väike kokkuvõte.
Bundaberg meenutab Ameerika küla, kus inimesed on kõik väga kahtlased..Kahtlased just sellepärast, et nendest kumabläbi teatud rumalus.Enamus kohalikest ei ole iialgi käinud austraaliast väljaspool ja nad on üliuhked oma maa üle.Iseenest on see muidugi imetlusväärne kuid ühtegi vestlust nendega arendada ei ole vist mõtet.Kirjeldaksin ühte kõige tavalisemat bundaberglast: reeglina ei ole neil kellelgi hambaid ja kui peakski läbi juhuse ühte hammastegaõnneliku kohtama, siis on tal neid siiski ainult paar..ja needki aukudega.Mood peegeldab ehtsat rantsoelu: teksajakid-seelikud, kauboikaabu ja üllatus-üllatus VARBAVAHEPLÄTUD.
Nende ihu katavad rohked tatoveeringud ning õigel mehel ei puudu habe ja hobusesaba.Bundaberglase tunneb kergesti ära tema haudihou-lise aktsenid ja suhteliselt ülbe kõnnaku järgi. Jutud liiguvad, et neile ei meeldi pilusilmad ja nagu õigele rassistile kohane, siis ei sümpatiseeri neidka neegrid....Kuna ma aga otseselt ühegi vihaakti tunnistajaks pole olnud,siis ei võta ka kuulujutte tõsiselt.
Siinsete Majade akendel lehvivad austraalia lipud ja autodel on ees õudustekitavad massiiivsed kängururauad.Kuigi tänavapildis näeb igasuguseid imeloomi ja huvitavaid tegelasi, on siin siiki päris talutav olla.
Meie kõrval elab perekond, kus isa käib õllepudel näpus mööda aeda ja muudkui lärmab. Neil on oma 4-5 last, kes maja ees ratastega ringi kimavad ning hosteli territooriumil vaeseid pilukaid kiusavad. Üks õnnetu japs olevat neile korra isegi politsei kutsunud.Kõige väiksem junn tõmbab papsi konisid ja on eriti ennasttäis. Eesti tüdruk Marina õindab temaga ikka aeg ajalt.Paraku ei saa siin suurt midagi teha, sest nende kodusest elust on selgelt näha, et lastetuba puudub.Mõni päev tagasi näitas üks põngerjatest Aldarile suures vaimustuses ussi, kes lebas nende ukselävel..olin üllatunud,sest poisid ei peksnudki vaest looma kaigastega vaid suhtusid temasse täiesti inimlikult. Siis oli mul nendest lastest isegi natukekahju.
Saime paar korda ka tööl käia. Meie õnnetuseks pandi meid eraldi farmidesse ja tööpäev hakkas juba kell 5.Hommikul palsameerisime end ülepea päikesekreemiga sisse ja marssisime vapralt pimedasse hommikusse.Veel oli hämar ja bussiaknast sai jälgida varajast päikesetõusu...lookleva teeääres lebasid erinavd istandused ja põllulapid.Minu punti kuulus 14 korjajat- kamp jaapani tüdrukuid, üks india poiss, paar koreakat, itaalia neiu ja siis paarike kuskilt kugala-mugalast- indoneesia lähedalt. Tööks oli kirsstomatite korjamine. Marina hoiatas juba varakult, et pilukad on eriti kärmed ja agarad, ning nedega vastamisi ( üks ühelpoolteine teiselpool rivi) korjata on igavene piin. Kuna palka makstase tükitöö pealt, on iga tomatipabul arvel!!!Päeva esimene pool oli täiesti talutav ja ämbrid täitusid lustakalt.
Kell 11 hakkab aga kuumim aeg ja siis sain tunda päikese julmavõitukätt.Riided tõmbusid kergelt niiskeks ja ninakrimpsutades jäid näole valusad valged triibud. Kükitamisest surid jalad ja väsis selg.Minu õnneks oli tomateid vähe ja üsnapea sai tööpäev läbi. Midagi hullu polnud ja kurjad jutud tomatiistanduste kohta ei pidanud seega paika.Loomulikult tegi töö lõbusamaks ka meie ülemus Alfredo, kes oskas inglise keelt samavähe kui mina nepaali või jumal teab mille oma...Ta kordas sõnu jube kiiresti ja kõik alati naersid teda..Hoolimatta väikesest keeleveast, oli Alfredo väga tore tegelane.Ta ei karjunud ja ei kurjutsanud, alati naeratas ja viskas tobedaid nalju.Nagu ma ta jutust aru sain ,siis olevat ta kodu kuskil india lähistel ja parasjagu on käimas sõda.
Koos Alfredoga juhtis vägesid ka uus-meremaalt pärit lahe vanamees Ron.Ronni huumor on midagi minu kapsaaeda ja nii meil jätkuski nalja nabani...Päeva krooniks sai tõsisasi, et olin üks väledamatest korjajatest ja tegin pilukatele 1:0 !!!
Imelik tähelepanek: austraalia looduses ei kohta putukaid...terve päeva põldude vahel rahmeldades ei näinud ma peale hiinalaste ühtegimuud elukat...isegi väikseid mardikaid ega ämblikke mitte. Ja muld on nagu liiv- kuiv ja väga puhas.
Pärast tööd, põllul bussi oodates, lobisesime korekatega.Aasialastel on vahva komme nautida oma sööminguid.Igasse söögikorda suhtuvadnad väga hoolikalt, valmistades selleks puhuks arvukaid roogasid. Siin hosteliski teevad nad kambakesi süüa, igaüks nokitseb midagi ja siis istutakse lookas laua taha...Päris huvitav oli kuulata, mis põhjusel keegi siin on ja mida teeb.

Kell 13.00 olin krapsti kodus ja ootasin pikisilmi Aldarit. Kui mu vaene kaasa lõpuks uksest sõna otsese mõttes sisse vajus, pidin ehmatusest otsad andma...jah, farmitöö on kurnav, ning ega minagi just lilleke välja näinud..kuid Aldari põlenud kael, mustadesseaukudesse vajunud silmad ja lubivalge nägu oli täielik shokk...Läraki vajus ta ohates põrandale ja mina pistsin ulguma :D
Selgus, et peale päiksepiste võis halva enesetunde tekitada ka 5-6 liitrit vett, mida oli ilmselgelt palju....Kahjustused üle vaadatud-ravitud ning pisarad pühitud, asusime muljetama.Aldari töö oli tegelikult üks lihtsamate killast..ta pidi lihtsalt kõndima ja baklazaanitaolisi juurvilju kääridega kasti lõikama.Suur kuumus aga tegi oma töö..Erinevalt minu bossist, oli Aldari töödejuhatajaks farmi omanik...kaabuga paks mees, kes patrullis mööda põldu ja kamandas..Nimesid ei viitsind ta meelde jätta ja seega kohandas ta need omale sobivaks. Näiteks prantsuse poissi kutsus ta Froggiks ( konnake ). Aldrile ütles ta kas eestlane või big fellow ehk suur tüüp :D Kui töö jäi toppama, lõugas farmer:hei teie, laisadlurjused...liigutage oma perset, mu vanaema on ka kiirem. See ongi tunnitöö nö. lõbu, et piits käib koguaeg seljas :)
Siiski ei olnud framer paha mees ja päeva lõpuks loopisid nad poistega üksteist mädanenud baklazaanidega ning lollitasid niisama.Teisel päeval ei tahtnud ma Aldarit kohe kuidagi tööle lubada.Pika arutamise peale sai kokku lepitud, et kui kuumus tapab, siis jääb töö pooleli.Õnneks tehti lühem päev ja Aldar hakkas ka juba harjuma. Minul aga oli üldse vaba ja ma sisutsasin selle poes käigu ning söögitegemisega.Austraalias on suhteliselt kallid puuviljad, aga väga värsked ja mahlased....Niisiis sai õhtusöögiks kanasupp, hunnik puuvilju ja shokolaadijäätis...nämm-nämm!!! Ilm oli kuum, ca 35-40 kraadi.
Selleks korraks sai Aldari karjäär läbi, mina sain tomateid noppida veel poolteist päeva...Teise tööpäeva hommikul ootasime ja vaatasime kõik kambas, kuidas Wain oma Smokiet toitis...jumala ausalt, on see vast armastus!!!Smokie, vana räbal, teab täpselt mis kell ja kus Wain liigub..seega ilmub ta alati välja kõige kiiremal ja ebsobivamal hetkel. Wain aga otseloomulikult on oma kassikesest nii lummatud, et jookseb kibekiirelt-pikkade hallide juuste lehvides-elukat nunnutama.Minul tuli väike kadeduseuss sisse..mis küll Rots teeb!?
Tasust: Keskmiseks palgaks tuli 1000 krooni päev.Siinsete töötasude kohta on seda muidugi vähe.
ESIMENE KOHTUMINE OOKEANIGA
Esmaspäeval tegime väikese tuuri Bundabergi lähistel asuvasse linnadesse. Juba üle nädala Austraalias kolatud, aga randa polnud veel saanud. 20km linnast väljas asub BARGARA. Seal pidavat kilpkonnasid ja muid huvitavaid veetegelasi olema. Ookean oli võimas ja väga-väga ilus..sinakasrohelisest veest kumas valge liiv.Ei mingeid vetikaid ega muid molluskeid.Temperatuur näitas vees kindlasti üle 25, sest kohati tundus isegi liiga soe olevat.Lained olid ikka megad ja pildusid mind nagu pilbast- sinna kuhu soovisid.Kergelt häirivaks on liigne sool, mis paneb silmad kipitama ja tekitab janu. Üldiselt on Bargaras asuv Kellys Beach iga suvitaja unistus,sest inimesi on seal väga vähe ja rand superpuhas....Randa viiv tee on koopia kodus ja võõrsil nähtud rannaäärsest rajakesesb. Seal on väike pank puidust piiretega...palmideja okaspuude vahelt kumab ookean veel eriti võimsalt. Kahjuks ei saa ma teile pilte saata, sest minu eriline stagnakas fotoaparaat otsustas neid mitte kuvada.Jep, mälukaardil nad nagu oleks, aga kätte ei saa!!!!! Viha-viha-pettumus-frustratsiooooooon
Kolmapäeval ( 21 jaanuar) saime postkontorist kätte oma pangakaardid ja tax file numbri. Sellega läks eriti hästi, sest tavalise 28 päevaasemel ootasime numbrit vaid paar päeva.Tähtsad paberid käes, oli aeg Bundaberg hüljata ja minna edasi Austraaliat avastama.All lõunas pidavat puuviljad valmis olema ja ootavad korjamist.Tõsi, meiesuguseid seljakotirändureid on sinnapoole kindlasti hulgem kimamas,sest kõigil ju näpud põhjas ja reisi isu suur. Kuid loodame, et julge hundi rind on rasvane ja nohh kuidas selle shampanjaga ka oli :D
Enne Queenslandi piirkonnast lahkumist otsustasime külastada Hervey Bayd.
Ps! sooja on ca 40 kraadi ja kisub vihmaseks...tulemas on vist tormike. Mõned päevad tagasi nägime uhket müristamist ja vinget välku..terve taevas oleks nagu elektriga kaetud.