Esmaspäeval kolisime välja oma armsast hostelist ja leidsime uueks ööbimiskohaks majakese, mis kuulus eestlastele.
Tegemist on abielupaariga, kes elavadki jäädavalt austraalias ja pakuvad kodu ainult eesti inimestele.
Koht oli kaunis, asus mõned kilomeetrid linnast väljas, hubases ning vaikses rajoonis. Kui perenaine rääkis kahest kilomeetrist, siis tegelikkus küündis
5km kanti ja käies neid käänulisi teid ning sügavaid orge, tundus, et nüüd ongi vist vsjoo - enam ei pea vastu :D
Seljakott soonis selga, õhtune päike oli ikka veel piisvaalt tugev, et oma kuumusega uimastada...vajasime kiiret turgutust jäätise näol.
Poes jõudsin esimest korda austraalias pettuda ja väsinud vaim ei lasknud mul viisakaks jääda. Nimelt ei müüda siin kuumas riigis jäätist.
Õigemini väikest jäätist...viie liitrised kanistrid või kuue pakised pulgajätsid on täiesti saadaval, aga kergeks jahutuseks väikest ampsu annab tikutulega
taga otsida. Seal me siis olime - vihased ropendavad eestlased. Aga tegelikult pole ju hullu , mitte keegi ei saa aru, kas vannume või arutame
parasjagu seda, mida õhtusöögiks teha ;) ...võis siiski? Keset kibedat kirumist astus meile ligi eesti poiss ja küsis ,et kas me äkki vajame
abi! Oi kui piinlik ja ebamugav.Õnneks oli tegemist mõistva ja laheda tüübiga, kes kahjuks küll aastase austraaliastaaziga oli unustanud
eesti keele, mis pani ta punastama igal lausel. Sai ränduriga natuke juttu puhutud ja oligi aeg edasi liikuda.
Eestlaste majja jõudes tutvusime veel 5 sealse üürnikuga. Neli poissi ja üks tüdruk.
Perenaine oli umbes 35 aastane kärme mukitud naine, kes lobises vahetpidamata. Kiirelt tehti ringkäik ümber maja ja näidati ära ka
austraalia kõige kallim pesumasin..Jep, me olime jõudnud eestlaste juurde :). Siiski oli pererahavas väga sõbralik ja tore, ning nende kodu
tõsiselt nunnu.
Väsitav rännak
Lilleke
Hommikul tegime tutvust ühe üürnikust poisiga ,kes jutu käigus osutus meheks..nimelt oli ta meie üllatuseks üle 30mne.Ei tea mis kärbes teda
hammustas, aga pessmismi ja rahulolematust voolas temast igas suunas. Kõik oli paha ja vastik, nii austraalia kui eesti..nii ilm kui inimesed..
absoluutselt kõik! Meie kaks optimisimi ei lasknud vingupunnist ennast aga häirida. Sõime oma röstsaiad lõpuni ja juba tormasimegi linnapeale.
Teisipäevast peale said meist peaaegu ametlikud austraallased. Tegime kohaliku pangakonto ja maksunumbri..Oli aeg hakata tõsiselt tööd otsima.
Kuna Bundaberg on suur farmide meka, siis sai esimeseks sihiks just see rummilinn. Paraku kostus igast nurgast jutte Bundabergist kui väga koledast ja mõetetust
paigast, kus töö eest makstakse vähe ja hostelid on hullemad pellarid kui meie patarei vangla..Ei teadnudki, keda uskuda ja mida teha.
Otsustasime ,et oma silm on kuningas ning kodus mugavas ja kindlas nurgakeses jõuame veel terve elu kössitada.
ÖÖ vastu kolmapäeval veetsime veel samas majas, õhtul tegime suure küpsisetordi, sest ees ootas sünnipäev.
Viimased pildi Brisbanest
Vihmamets Brisbaneis (park).
SÜNNA HOMMIK ja SÕIT BUNDABERGI
Hommikul ärkasin linnulaulu peale. Keegi siristas nii reipalt ja ausalt öeldes tundus, nagu ta oleks vilistanud sünnipäevalaulu..hetkeks mõtlesin ,et
äkki Aldar lollitab akna taga..avasin silmad. Päikesekiired pressisid kardinate vahelt voodilinale, linnnuke oli hetkeks lõpetanud lõõritamise.
Oehh milline mõnus hommik!!! Aldar oli juba ärganud ning välja hiilinud. Ringutasin mõnuga ja piilusin aknavahelt rõõmsat siristajat.
Ja ka Uksetaga juba krõbistaski keegi - see oli Aldar lille ja kingitusega,
fantastilne ajastus.
Istusime päikeseküllasele aiaterrasile ja nautsime hommikukohvi...milline imelik-kaunis jaanuarikuu.
Unine Aldar
Minu tehtud küpsisetort
Tagaaed
Aldar naudib hommikukohvi :)
Asjad pakitud ja rong Bundabergi valitud asusime teele. Vingupunn oli täna eriliselt heas tujus ja lubas meid autoga rongijaama viia.
Loomulikult ei saanud me nõnda heale pakkumisele ei öelda ja olime rõõmsalt temaga päri.
Ees ootas 360kilomeetrine sõit põhjapoole. Pilet oli suhteliselt kallis, 1000 krooni kahele kokku.Kuna enamus kohad olid juba bronnitud saime aldariga
eraldi istumised. Rongis suutsime ühele toredale onule minu aknapoolse istumiskoha välja reklaamida ja nii saimegi Aldariga kõrvuti kohakesed..Kui
kergelt ülekaaluline onu oma sada pampu ümber kolis ja parasjagu oma esimest shokolaadi lahti kooris selgus, et olin vaadanud istenumbreid valesti.
Seest käis läbu kuum judin...Eemalt lähenes kontrolör, kes juba kulmu kortsudades onu poole vaatas. Tormasime Aldariga ise kiirelt selgitama
ja õnneks sai probleem lahendatud..vaene onkkel pidi aga asjad jälle kokku kraamiama ja pignirea ettepoole kobima.
Sõidu ajal avanes aknast vägevaid vaateid. Kohati on siinne loodus Eestiga väga sarnane. Ühel hetkel vaatsime ülbete nägudega ,et hähh- see nagu klooga mets
või keila park ja siis jälle ahhetasime ja ohhetasime- millised mäed ning lahmakad jõed.
Imelikul kombel armastavad asutraallased hirmasti kliimaseadet. Igal pool puhub jääkülm õhk, mis meile üldse ei sobi. Kohe hakkab kurk külmetama ja
tunned, kuidas haigus tahaks ligi hiilida. Kohalikud aga lausa naudivad jäist temperatuuri ja päike on nende suurim vaenalane.
Austraalia
5 tunnine sõit möödus kui linnutiivul ja juba astusimegi palju laidetud linnatänavatel. Jah, kõik mis räägiti tundus vett pidavat.
Siin ei olnud näha midagi ilusat, inimesed on räpakad ja tundus, nagu nad oleksid kõik ühest suurest perekonnast.
Astusime sisse hostelisse, mille eelnevalt netist valmis vaatasime..Appi-appi, see pilt on kirjeldamatu. Seintes laiutasid augud ja kohati puudus tapeet.
Fuajee diivani sees vist elas keegi, sest miks muidu oli sinna näritud miljon aukku. Kiikasin korraks vanituppa ja vetsu...Must, räpane ja haisev.
Ja see kuulus veel daamidele!! Ühsikondlikus köögis vedelesid laudade peal eelmise kuu toidujäänused, nurgas nugurutses õllepudelitest koormatud prügikast.
Kõikjal valistes mustus ja lohakus..Õhk oli läppunud ja hapu....vaikselt tagurdasime end Aldariga tagasi õue.
Nähes meie shokeeritud nägusid, tegid meiega juttu kohalikud kutid. Nendelt saime teada ,et hetkel ei ole tööd just väga kerge saada ja nad soovitasid
meile teist hosteli. Pidavat palju ilusam olema ja võibolla liigub seal ka tööinfot.
Vapralt marssisime üle suurest sillast ja jõudsime soovitud kohani.
Bundabergi läbiv jõgi
Siinseks adminniks on hipist vanamees, keda kutsutakse Wainiks. Tal on palju tatoveeringuid ja pikad hallid juuksed. Olekult väga muhe ja naljakas vana,kes
peab halli kassi nimega smokie ( suits ). Meie koduks sai väga vinge maja..see on küll 200 krooni nädalas kallim, aga see eest täielik luksus.Hetkel on mõlemad
magamistoad vabad ja terve maja kuulub meile. Köök on armas ja hommikuti paistab aknast päike.Köök on ühenduses suure toaga. Võtsime varjulisema magamistoa endale ja nüüd on öösel
täitsa hea magada. Kuna see maja valmis alles hiljuti, on siin kõik uus ja läigib. Oleme Alariga õnnetipus ja loodame, et niipea kedagi kõrvaltuppa ei koli.
Üle tee on ülejäänud hostel ja seal on ka bassein. Hostelis elab saaremaalt pärit eesti tüdruk, kes on igavesti
vahva ja rõõmsameelne. Ta on siinse eluga väga rahul ja naeratab alalõppmata. Siiski nentis ka tema ,et hooaeg hakkab siin lõppema ja töö otsas.
Peatume nädalakese, ehk ikka midagi saame...kasvõi hosteli raha tagasi.
Õhtul tuli hetkeks koduigatus peale, sest ikkagi sünnipäev ja ilma pere ning sõpradeta...aga õnneks on mul Aldar mõlema eest ja sain melanhooliast
ruttu üle.
Järgmine kord kirjutan tööst ka. See on väga põnev!!
Meie majake
Juba sassis magamistuba
Päikesepoolne köök, köögist saab ka verandale.
Seal kuivatame pesu.
No comments:
Post a Comment