FREISERI SAAREL

Reis Fraseri saarele

Nii, otsustasime oma kukrut veelgi tühjendada ja ära käia maailma suurimal liivasaarel.Ühepäevane pakett kahele maksis 2400 krooni ning oli väärt igat senti.Buss võttis meid peale otse hostelist, pool tunnikest praamisõitu ja olimegi kohale.Praam oli eriti kodune, sest samasugused väikesed põkatsid sõitsid ammustel aegadel ja hiiumaale..nüüdseks käivad nad vist vormsivahet.saarel tervitas meid kohe üks kõhnavõitu Dingo! Oranzikas ja valge sabatutiga...maigutas mõnusalt suud ja vahtis meid loiu näoga.Nagu hiljem selgus, siis minu üllatuseks pole Dingo üldsegi metsistunud koer, vaid hoopiski hundi sarnane metsloom.Ta ei ole võimeline haukuma, vaid ulub.Meie giidi oli igavesti lahe selle ja ilmselgelt nautis oma tööd..terve ekskursiooni aja käisime suud ammuli ka kuulsaimehuvitavaid jutte dingodest, aborigeenidest, loodusest ja ajaloost. Väga vinge!! Ta jutustas loo, kus üks tema tuttavatest leidis dingo poja - veel nii väikese, et silmadki kinni. Dingo kasvas suureks ja elas koos teiste peres olevate koertega...aga hetkest, mil ta kuulis metsast tulevat emase dingo hüüet - oli ta phiuhtiii kadunud. Enamtagasi ei tulnudki. Seega ei ole Dingosid üldsegi lihtne kodustada.Külastasime saarel asuvat vihmametsa..tõeline dzungel. Õhk oli lämbe ja niiske, kakaduud röökisid üle giidi ja suured paksud põrnikadpõristasid kõrvulukustavalt. Imetelesime maailma suurimat sõnajalaliiki, mastipuid ja ahhetama panevaid vaateid!

Puu, mis ei mädane vees

Udune pilt Dingost

Järgmiseks kimasime mööda 75 miilist lubivaget randa, et näha Maheno laevavrakki..Minu jaoks tavaline rauajunn. Oleks sel siis mingi laheja huvitav ajalugugi, aga ei midagi..tavaline õnnetu paadike, kes vanarauana ära vedamisel kogemata saarel uhuti. Hilejm pommitamistõppides võeti laev sihtmärgiks..ja vsjoo! Turistid aga tegid igast nurgast kümneid kaadreid ning ega meiegi siis niisama kõrvalt passinud.Paar sümboolset klõpsu :D

Laevavrakk

Liivarand ja liivakivid

Kuigi 75 miili rand ( tegelik rannajoone pikkus ulatub siiski vaid 65 miilini)on jube ilus ei ole soovitatav seal ujud. Haid nillivad sealkandis kõhutäit ja giid mainis korduvalt, et tema valvekorra ajal peavad kõik elusalt tagasi tulma :)..oli ka hulljulgeid, kes mõnuga vahutavates lainetes möllasid.Enne uhket lõunasööki saime sulberdad Eli Creeki allikaojas.Ilm kiskus vihmale ja seega otsustasime, et seda luksust saavad seekordnautida ainult meie varbakesed.

Eli Creeki oja

.

65 miili rannajoont..koos haidega loomulikult :D

Kõhud täis pugitud, jätkus sõit Mackenzie järve äärde.Loodus on siinkandis väga võimas..suured värvilised liivakaljud, jämedad puud jasügavad orud...Liivateedel rappus buss vägevalt, sõit nagu ameerikamägedel...Mckenzie järv oli paradiis! Keset mägist ürgmetsa tervitas meid laguun..helesinine järveke valgel rannal.Siinne liiv pidavat ravima juukseid ja küüsi, ning puhastama ehteid.. Vot selline vinge koht!! Mõnuga sulistasime kristallselges vees.Riideid vahetades kohtusime paksukese varaaniga, kes paterdas puu all. Meid nähes vingerdas ja mööda puud ülesse, turvalisse kohta ümbritsevat vahtima.

Kirjud liivamäed

Mackanzie järveke

Tagasi mandrile jõudes otsustasime veel natuke Hervey Bay-l jalutada. Õhtuti lendavad mööda linna suured nahkhiired..ikka sellised pirakadnagu batmani filmis. Nende tiivad on võimsad ja juba kaugelt kuuled nende lohvimist. Nüüd siis nägime ka kohta, kust need elukadöösel linnapeale tulevad..Keskusest väljas, sattusime parki, kus kostus kohutavat kisa. Ülesse vaadates nägime kauguses puudel rippuvaidsadu musti pambukesi. Siin nad siis pesitsesidki!!! Päeval tüübid puhakavad, öösel lendavad keskusesse laiama ja toitu otsima...Vaatepilt oli alguses kergelt õõvastav - puudus veel Dracula. Lähemale hiilides jäi kisa vakka ja niisiis saime imeloomi rahulikult uurida.

Nahkiired nagu kookonid, igavesed haisukotid olid..


Nahkhiirte impeerium

Veel üks mõnus öö telgis veedetud, pakkisime hommikul asjad ja läksime randa vedelema. Bussini oli 12 tundi aega, sest otsutastime öösõidukasuks.Õhtul tegime väikesed maitsavad siidrid..kokku sai sellel päeva edasi-tagasi käidud 15 km :D Järgmisel varahommikul olime taas oma vanas armas Brisbanei linnakeses...kiired Aldari tööasjad raamatukogu internetis tehtud, jätkus reis Sydney suunas. Sydneysse on siit 931 km, seega oli ees pikk sõit!! Täiendasime oma moonakoti hea ja paremaga..siinsed shoklaadid-kommid on nii head ja odavad, nii et neid saab ikka söödud. Hervey Bays oli üks vahva pood, kust sai ananasse 4 eesti krooni eest.Ja neid ülimaguseid mahlapomme sai ka hunnikus kaasa ostetud..Sydneyst aga juba järgmine kord!

1.Aldari uued püksid kirjaga Paha poiss 2. Vaade õhtusele hervey bay rannale

3.Ülbe lind..nagu öökull 4.Brisbane silla trepil ootasid siuksed sõbrad

MÕNUS HERVEY BAY

Mõnus Hervey Bay

Hervey Bay asub ookeani ääres ja on 53 000 elanikuga väike armas linnake.
Meie saabusime Hervey Baysse öösel.
Eelnevalt Caravan parki broneeringud tehtud, võtsime taxo ja lasime end muretult kohale toimetada.Hetkest, mil takso tagatuled öösse kadusid, hakkasid probleemid.
Koht, kus sõbralik ja tore vanahärra meid maha pani ei olnud sugugi sama nimega mis meile internet oli näidanud. Peale selle jättis juht enda kätte paberi, kuhu sai märgitud väravakood.Aiii kuidas kirusime petturist taksojuhti ja enda lollust.
Pärast pooletunnist ringitatsumist naasesime alguspunkti..oli ju ööö ja kuskile polnud minna. Viimases hädas proovisime helistada hosteli numbrile.Järsku psitis miski meie seljataga röökima..Hahhaaa, omaniku telefon. Koht jumala õige, ainult nimi olevat hiljuti ära muudetud.Koodiga paebritüki leidsime ka ülesse..nii et vaest taksojuhti sai niisama kirutud.
Karavanapark oli täiesti tüüpiline austraalia puhkekoht, mida võiks näidiseks võrrelda kodus ja võõrsil nähtud Pipa haagisepargiga. Armas ja kodune.

Haagisepark..meie telkisime






Hommikul avastasime, et ookean asub kohe üle tee. Siin pidavat delfiinid elutsema, hooajal vaalad pesitsema ja mõnikord ka paar haid ära eksima.
Rand oli ikka täiesti fantastiline....kilomeetrite viisi puhast liiva, sinist ookeani ja rahustavat kohinat.Lained polnud ka õnneks suured ja saime mõnuga supelda.
Meisterdasin liivast hülge, kes pole siiski eriti normaalne..tal on käpad!
Natuke aega ujusime kui järsku nägime delfiine kauguses hüppamas. Neid oli koguni 3!!!!
Mingi hetke pärast triivis minust mööda ükskõikne pelikan.
Kaua väljas olla ei saanud, sest päike teeb tõsiselt liiga. Proovisime lõunauinakut teha, aga kuumas telgis oli see suhteliselt võimatu.

Tsill rannas



Rannake





Pelikaniga




Rõõmsameelne hüljes

Teisel ööl sadas kohutavat padukat. Keset und tundsin, et magamiskott kisub niiskeks...Alguses ei teinud me sellest suurt probleemi..kuid mingi hetk kuulsin mulgsatusi..pehmet ja mõnusat loksumist..plumps ja plumps. Jah, me põhimõtteliselt triivisime lombis...7 cm sügavune veelomp laiutas otse telgi all, nagu vesivoodi! Siis läks kiireks...krapsti Aldar püsti..hüppasime telgist paljalt välja..sikutasime-tirisime-tõmbasime! Pimedas öös tormas vihm ja tuul, mitte midagi ei näinud..nagu vanad kalamehed merel :D...Tassisime telgi katuse alla ja ronisime ligasetesse magamiskottidesse.Hommikul vaatasime kahjustused üle. Mõned märjad pluusid ja käterätt..enamuse kraamist suutsime päästa.

Uus päev pakkus aga palju uut ja huvitavat, sest ees ootas sõit Fraizeri saarele!!!

See on maailma kõige suurem liivasaar, mis peidab endas vihmametsa, tõupuhtaid Dingosid, aborigeene ja sadu linnuliike. Seal lähedal pesitsevad haid ja delfiini.

Võtsime kõige odavama nö.tuuri...1200 krooni inimene ja sisaldas see sõitu saarele, giidi, lõunasööki, bussiga saarel ringirallimist ja ekskursioone. Selleks kulus siis terve päev ja oiiii kui palju oli näha ja teha! Üritan piltidega materjali üsna ruttu ülesse saada!!

ELU HILLBILLIDE (maakate) JUURES JA TÖÖ

Elu HillBillide (maakate) juures ja töö

Nädalake meie toredas Northside backpackersi hostelis on möödunud ja oleks vist õige aeg teha väike kokkuvõte.
Bundaberg meenutab Ameerika küla, kus inimesed on kõik väga kahtlased..Kahtlased just sellepärast, et nendest kumabläbi teatud rumalus.Enamus kohalikest ei ole iialgi käinud austraaliast väljaspool ja nad on üliuhked oma maa üle.Iseenest on see muidugi imetlusväärne kuid ühtegi vestlust nendega arendada ei ole vist mõtet.Kirjeldaksin ühte kõige tavalisemat bundaberglast: reeglina ei ole neil kellelgi hambaid ja kui peakski läbi juhuse ühte hammastegaõnneliku kohtama, siis on tal neid siiski ainult paar..ja needki aukudega.Mood peegeldab ehtsat rantsoelu: teksajakid-seelikud, kauboikaabu ja üllatus-üllatus VARBAVAHEPLÄTUD.
Nende ihu katavad rohked tatoveeringud ning õigel mehel ei puudu habe ja hobusesaba.Bundaberglase tunneb kergesti ära tema haudihou-lise aktsenid ja suhteliselt ülbe kõnnaku järgi. Jutud liiguvad, et neile ei meeldi pilusilmad ja nagu õigele rassistile kohane, siis ei sümpatiseeri neidka neegrid....Kuna ma aga otseselt ühegi vihaakti tunnistajaks pole olnud,siis ei võta ka kuulujutte tõsiselt.
Siinsete Majade akendel lehvivad austraalia lipud ja autodel on ees õudustekitavad massiiivsed kängururauad.Kuigi tänavapildis näeb igasuguseid imeloomi ja huvitavaid tegelasi, on siin siiki päris talutav olla.
Meie kõrval elab perekond, kus isa käib õllepudel näpus mööda aeda ja muudkui lärmab. Neil on oma 4-5 last, kes maja ees ratastega ringi kimavad ning hosteli territooriumil vaeseid pilukaid kiusavad. Üks õnnetu japs olevat neile korra isegi politsei kutsunud.Kõige väiksem junn tõmbab papsi konisid ja on eriti ennasttäis. Eesti tüdruk Marina õindab temaga ikka aeg ajalt.Paraku ei saa siin suurt midagi teha, sest nende kodusest elust on selgelt näha, et lastetuba puudub.Mõni päev tagasi näitas üks põngerjatest Aldarile suures vaimustuses ussi, kes lebas nende ukselävel..olin üllatunud,sest poisid ei peksnudki vaest looma kaigastega vaid suhtusid temasse täiesti inimlikult. Siis oli mul nendest lastest isegi natukekahju.
Saime paar korda ka tööl käia. Meie õnnetuseks pandi meid eraldi farmidesse ja tööpäev hakkas juba kell 5.Hommikul palsameerisime end ülepea päikesekreemiga sisse ja marssisime vapralt pimedasse hommikusse.Veel oli hämar ja bussiaknast sai jälgida varajast päikesetõusu...lookleva teeääres lebasid erinavd istandused ja põllulapid.Minu punti kuulus 14 korjajat- kamp jaapani tüdrukuid, üks india poiss, paar koreakat, itaalia neiu ja siis paarike kuskilt kugala-mugalast- indoneesia lähedalt. Tööks oli kirsstomatite korjamine. Marina hoiatas juba varakult, et pilukad on eriti kärmed ja agarad, ning nedega vastamisi ( üks ühelpoolteine teiselpool rivi) korjata on igavene piin. Kuna palka makstase tükitöö pealt, on iga tomatipabul arvel!!!Päeva esimene pool oli täiesti talutav ja ämbrid täitusid lustakalt.
Kell 11 hakkab aga kuumim aeg ja siis sain tunda päikese julmavõitukätt.Riided tõmbusid kergelt niiskeks ja ninakrimpsutades jäid näole valusad valged triibud. Kükitamisest surid jalad ja väsis selg.Minu õnneks oli tomateid vähe ja üsnapea sai tööpäev läbi. Midagi hullu polnud ja kurjad jutud tomatiistanduste kohta ei pidanud seega paika.Loomulikult tegi töö lõbusamaks ka meie ülemus Alfredo, kes oskas inglise keelt samavähe kui mina nepaali või jumal teab mille oma...Ta kordas sõnu jube kiiresti ja kõik alati naersid teda..Hoolimatta väikesest keeleveast, oli Alfredo väga tore tegelane.Ta ei karjunud ja ei kurjutsanud, alati naeratas ja viskas tobedaid nalju.Nagu ma ta jutust aru sain ,siis olevat ta kodu kuskil india lähistel ja parasjagu on käimas sõda.
Koos Alfredoga juhtis vägesid ka uus-meremaalt pärit lahe vanamees Ron.Ronni huumor on midagi minu kapsaaeda ja nii meil jätkuski nalja nabani...Päeva krooniks sai tõsisasi, et olin üks väledamatest korjajatest ja tegin pilukatele 1:0 !!!
Imelik tähelepanek: austraalia looduses ei kohta putukaid...terve päeva põldude vahel rahmeldades ei näinud ma peale hiinalaste ühtegimuud elukat...isegi väikseid mardikaid ega ämblikke mitte. Ja muld on nagu liiv- kuiv ja väga puhas.
Pärast tööd, põllul bussi oodates, lobisesime korekatega.Aasialastel on vahva komme nautida oma sööminguid.Igasse söögikorda suhtuvadnad väga hoolikalt, valmistades selleks puhuks arvukaid roogasid. Siin hosteliski teevad nad kambakesi süüa, igaüks nokitseb midagi ja siis istutakse lookas laua taha...Päris huvitav oli kuulata, mis põhjusel keegi siin on ja mida teeb.

Kell 13.00 olin krapsti kodus ja ootasin pikisilmi Aldarit. Kui mu vaene kaasa lõpuks uksest sõna otsese mõttes sisse vajus, pidin ehmatusest otsad andma...jah, farmitöö on kurnav, ning ega minagi just lilleke välja näinud..kuid Aldari põlenud kael, mustadesseaukudesse vajunud silmad ja lubivalge nägu oli täielik shokk...Läraki vajus ta ohates põrandale ja mina pistsin ulguma :D
Selgus, et peale päiksepiste võis halva enesetunde tekitada ka 5-6 liitrit vett, mida oli ilmselgelt palju....Kahjustused üle vaadatud-ravitud ning pisarad pühitud, asusime muljetama.Aldari töö oli tegelikult üks lihtsamate killast..ta pidi lihtsalt kõndima ja baklazaanitaolisi juurvilju kääridega kasti lõikama.Suur kuumus aga tegi oma töö..Erinevalt minu bossist, oli Aldari töödejuhatajaks farmi omanik...kaabuga paks mees, kes patrullis mööda põldu ja kamandas..Nimesid ei viitsind ta meelde jätta ja seega kohandas ta need omale sobivaks. Näiteks prantsuse poissi kutsus ta Froggiks ( konnake ). Aldrile ütles ta kas eestlane või big fellow ehk suur tüüp :D Kui töö jäi toppama, lõugas farmer:hei teie, laisadlurjused...liigutage oma perset, mu vanaema on ka kiirem. See ongi tunnitöö nö. lõbu, et piits käib koguaeg seljas :)
Siiski ei olnud framer paha mees ja päeva lõpuks loopisid nad poistega üksteist mädanenud baklazaanidega ning lollitasid niisama.Teisel päeval ei tahtnud ma Aldarit kohe kuidagi tööle lubada.Pika arutamise peale sai kokku lepitud, et kui kuumus tapab, siis jääb töö pooleli.Õnneks tehti lühem päev ja Aldar hakkas ka juba harjuma. Minul aga oli üldse vaba ja ma sisutsasin selle poes käigu ning söögitegemisega.Austraalias on suhteliselt kallid puuviljad, aga väga värsked ja mahlased....Niisiis sai õhtusöögiks kanasupp, hunnik puuvilju ja shokolaadijäätis...nämm-nämm!!! Ilm oli kuum, ca 35-40 kraadi.
Selleks korraks sai Aldari karjäär läbi, mina sain tomateid noppida veel poolteist päeva...Teise tööpäeva hommikul ootasime ja vaatasime kõik kambas, kuidas Wain oma Smokiet toitis...jumala ausalt, on see vast armastus!!!Smokie, vana räbal, teab täpselt mis kell ja kus Wain liigub..seega ilmub ta alati välja kõige kiiremal ja ebsobivamal hetkel. Wain aga otseloomulikult on oma kassikesest nii lummatud, et jookseb kibekiirelt-pikkade hallide juuste lehvides-elukat nunnutama.Minul tuli väike kadeduseuss sisse..mis küll Rots teeb!?
Tasust: Keskmiseks palgaks tuli 1000 krooni päev.Siinsete töötasude kohta on seda muidugi vähe.
ESIMENE KOHTUMINE OOKEANIGA
Esmaspäeval tegime väikese tuuri Bundabergi lähistel asuvasse linnadesse. Juba üle nädala Austraalias kolatud, aga randa polnud veel saanud. 20km linnast väljas asub BARGARA. Seal pidavat kilpkonnasid ja muid huvitavaid veetegelasi olema. Ookean oli võimas ja väga-väga ilus..sinakasrohelisest veest kumas valge liiv.Ei mingeid vetikaid ega muid molluskeid.Temperatuur näitas vees kindlasti üle 25, sest kohati tundus isegi liiga soe olevat.Lained olid ikka megad ja pildusid mind nagu pilbast- sinna kuhu soovisid.Kergelt häirivaks on liigne sool, mis paneb silmad kipitama ja tekitab janu. Üldiselt on Bargaras asuv Kellys Beach iga suvitaja unistus,sest inimesi on seal väga vähe ja rand superpuhas....Randa viiv tee on koopia kodus ja võõrsil nähtud rannaäärsest rajakesesb. Seal on väike pank puidust piiretega...palmideja okaspuude vahelt kumab ookean veel eriti võimsalt. Kahjuks ei saa ma teile pilte saata, sest minu eriline stagnakas fotoaparaat otsustas neid mitte kuvada.Jep, mälukaardil nad nagu oleks, aga kätte ei saa!!!!! Viha-viha-pettumus-frustratsiooooooon
Kolmapäeval ( 21 jaanuar) saime postkontorist kätte oma pangakaardid ja tax file numbri. Sellega läks eriti hästi, sest tavalise 28 päevaasemel ootasime numbrit vaid paar päeva.Tähtsad paberid käes, oli aeg Bundaberg hüljata ja minna edasi Austraaliat avastama.All lõunas pidavat puuviljad valmis olema ja ootavad korjamist.Tõsi, meiesuguseid seljakotirändureid on sinnapoole kindlasti hulgem kimamas,sest kõigil ju näpud põhjas ja reisi isu suur. Kuid loodame, et julge hundi rind on rasvane ja nohh kuidas selle shampanjaga ka oli :D
Enne Queenslandi piirkonnast lahkumist otsustasime külastada Hervey Bayd.
Ps! sooja on ca 40 kraadi ja kisub vihmaseks...tulemas on vist tormike. Mõned päevad tagasi nägime uhket müristamist ja vinget välku..terve taevas oleks nagu elektriga kaetud.

Bundarbergi suunas

UUS SUUND BUNDABERGI


Esmaspäeval kolisime välja oma armsast hostelist ja leidsime uueks ööbimiskohaks majakese, mis kuulus eestlastele.
Tegemist on abielupaariga, kes elavadki jäädavalt austraalias ja pakuvad kodu ainult eesti inimestele.
Koht oli kaunis, asus mõned kilomeetrid linnast väljas, hubases ning vaikses rajoonis. Kui perenaine rääkis kahest kilomeetrist, siis tegelikkus küündis
5km kanti ja käies neid käänulisi teid ning sügavaid orge, tundus, et nüüd ongi vist vsjoo - enam ei pea vastu :D
Seljakott soonis selga, õhtune päike oli ikka veel piisvaalt tugev, et oma kuumusega uimastada...vajasime kiiret turgutust jäätise näol.
Poes jõudsin esimest korda austraalias pettuda ja väsinud vaim ei lasknud mul viisakaks jääda. Nimelt ei müüda siin kuumas riigis jäätist.
Õigemini väikest jäätist...viie liitrised kanistrid või kuue pakised pulgajätsid on täiesti saadaval, aga kergeks jahutuseks väikest ampsu annab tikutulega
taga otsida. Seal me siis olime - vihased ropendavad eestlased. Aga tegelikult pole ju hullu , mitte keegi ei saa aru, kas vannume või arutame
parasjagu seda, mida õhtusöögiks teha ;) ...võis siiski? Keset kibedat kirumist astus meile ligi eesti poiss ja küsis ,et kas me äkki vajame
abi! Oi kui piinlik ja ebamugav.Õnneks oli tegemist mõistva ja laheda tüübiga, kes kahjuks küll aastase austraaliastaaziga oli unustanud
eesti keele, mis pani ta punastama igal lausel. Sai ränduriga natuke juttu puhutud ja oligi aeg edasi liikuda.
Eestlaste majja jõudes tutvusime veel 5 sealse üürnikuga. Neli poissi ja üks tüdruk.
Perenaine oli umbes 35 aastane kärme mukitud naine, kes lobises vahetpidamata. Kiirelt tehti ringkäik ümber maja ja näidati ära ka
austraalia kõige kallim pesumasin..Jep, me olime jõudnud eestlaste juurde :). Siiski oli pererahavas väga sõbralik ja tore, ning nende kodu
tõsiselt nunnu.

Väsitav rännak


Lilleke



Hommikul tegime tutvust ühe üürnikust poisiga ,kes jutu käigus osutus meheks..nimelt oli ta meie üllatuseks üle 30mne.Ei tea mis kärbes teda
hammustas, aga pessmismi ja rahulolematust voolas temast igas suunas. Kõik oli paha ja vastik, nii austraalia kui eesti..nii ilm kui inimesed..
absoluutselt kõik! Meie kaks optimisimi ei lasknud vingupunnist ennast aga häirida. Sõime oma röstsaiad lõpuni ja juba tormasimegi linnapeale.
Teisipäevast peale said meist peaaegu ametlikud austraallased. Tegime kohaliku pangakonto ja maksunumbri..Oli aeg hakata tõsiselt tööd otsima.
Kuna Bundaberg on suur farmide meka, siis sai esimeseks sihiks just see rummilinn. Paraku kostus igast nurgast jutte Bundabergist kui väga koledast ja mõetetust
paigast, kus töö eest makstakse vähe ja hostelid on hullemad pellarid kui meie patarei vangla..Ei teadnudki, keda uskuda ja mida teha.
Otsustasime ,et oma silm on kuningas ning kodus mugavas ja kindlas nurgakeses jõuame veel terve elu kössitada.
ÖÖ vastu kolmapäeval veetsime veel samas majas, õhtul tegime suure küpsisetordi, sest ees ootas sünnipäev.

Viimased pildi Brisbanest






Vihmamets Brisbaneis (park).





SÜNNA HOMMIK ja SÕIT BUNDABERGI

Hommikul ärkasin linnulaulu peale. Keegi siristas nii reipalt ja ausalt öeldes tundus, nagu ta oleks vilistanud sünnipäevalaulu..hetkeks mõtlesin ,et
äkki Aldar lollitab akna taga..avasin silmad. Päikesekiired pressisid kardinate vahelt voodilinale, linnnuke oli hetkeks lõpetanud lõõritamise.
Oehh milline mõnus hommik!!! Aldar oli juba ärganud ning välja hiilinud. Ringutasin mõnuga ja piilusin aknavahelt rõõmsat siristajat.
Ja ka Uksetaga juba krõbistaski keegi - see oli Aldar lille ja kingitusega,
fantastilne ajastus.
Istusime päikeseküllasele aiaterrasile ja nautsime hommikukohvi...milline imelik-kaunis jaanuarikuu.

Unine Aldar

Minu tehtud küpsisetort

Tagaaed

Aldar naudib hommikukohvi :)



Asjad pakitud ja rong Bundabergi valitud asusime teele. Vingupunn oli täna eriliselt heas tujus ja lubas meid autoga rongijaama viia.
Loomulikult ei saanud me nõnda heale pakkumisele ei öelda ja olime rõõmsalt temaga päri.
Ees ootas 360kilomeetrine sõit põhjapoole. Pilet oli suhteliselt kallis, 1000 krooni kahele kokku.Kuna enamus kohad olid juba bronnitud saime aldariga
eraldi istumised. Rongis suutsime ühele toredale onule minu aknapoolse istumiskoha välja reklaamida ja nii saimegi Aldariga kõrvuti kohakesed..Kui
kergelt ülekaaluline onu oma sada pampu ümber kolis ja parasjagu oma esimest shokolaadi lahti kooris selgus, et olin vaadanud istenumbreid valesti.
Seest käis läbu kuum judin...Eemalt lähenes kontrolör, kes juba kulmu kortsudades onu poole vaatas. Tormasime Aldariga ise kiirelt selgitama
ja õnneks sai probleem lahendatud..vaene onkkel pidi aga asjad jälle kokku kraamiama ja pignirea ettepoole kobima.
Sõidu ajal avanes aknast vägevaid vaateid. Kohati on siinne loodus Eestiga väga sarnane. Ühel hetkel vaatsime ülbete nägudega ,et hähh- see nagu klooga mets
või keila park ja siis jälle ahhetasime ja ohhetasime- millised mäed ning lahmakad jõed.
Imelikul kombel armastavad asutraallased hirmasti kliimaseadet. Igal pool puhub jääkülm õhk, mis meile üldse ei sobi. Kohe hakkab kurk külmetama ja
tunned, kuidas haigus tahaks ligi hiilida. Kohalikud aga lausa naudivad jäist temperatuuri ja päike on nende suurim vaenalane.

Austraalia




5 tunnine sõit möödus kui linnutiivul ja juba astusimegi palju laidetud linnatänavatel. Jah, kõik mis räägiti tundus vett pidavat.
Siin ei olnud näha midagi ilusat, inimesed on räpakad ja tundus, nagu nad oleksid kõik ühest suurest perekonnast.
Astusime sisse hostelisse, mille eelnevalt netist valmis vaatasime..Appi-appi, see pilt on kirjeldamatu. Seintes laiutasid augud ja kohati puudus tapeet.
Fuajee diivani sees vist elas keegi, sest miks muidu oli sinna näritud miljon aukku. Kiikasin korraks vanituppa ja vetsu...Must, räpane ja haisev.
Ja see kuulus veel daamidele!! Ühsikondlikus köögis vedelesid laudade peal eelmise kuu toidujäänused, nurgas nugurutses õllepudelitest koormatud prügikast.
Kõikjal valistes mustus ja lohakus..Õhk oli läppunud ja hapu....vaikselt tagurdasime end Aldariga tagasi õue.
Nähes meie shokeeritud nägusid, tegid meiega juttu kohalikud kutid. Nendelt saime teada ,et hetkel ei ole tööd just väga kerge saada ja nad soovitasid
meile teist hosteli. Pidavat palju ilusam olema ja võibolla liigub seal ka tööinfot.
Vapralt marssisime üle suurest sillast ja jõudsime soovitud kohani.

Bundabergi läbiv jõgi


Siinseks adminniks on hipist vanamees, keda kutsutakse Wainiks. Tal on palju tatoveeringuid ja pikad hallid juuksed. Olekult väga muhe ja naljakas vana,kes
peab halli kassi nimega smokie ( suits ). Meie koduks sai väga vinge maja..see on küll 200 krooni nädalas kallim, aga see eest täielik luksus.Hetkel on mõlemad
magamistoad vabad ja terve maja kuulub meile. Köök on armas ja hommikuti paistab aknast päike.Köök on ühenduses suure toaga. Võtsime varjulisema magamistoa endale ja nüüd on öösel
täitsa hea magada. Kuna see maja valmis alles hiljuti, on siin kõik uus ja läigib. Oleme Alariga õnnetipus ja loodame, et niipea kedagi kõrvaltuppa ei koli.
Üle tee on ülejäänud hostel ja seal on ka bassein. Hostelis elab saaremaalt pärit eesti tüdruk, kes on igavesti
vahva ja rõõmsameelne. Ta on siinse eluga väga rahul ja naeratab alalõppmata. Siiski nentis ka tema ,et hooaeg hakkab siin lõppema ja töö otsas.
Peatume nädalakese, ehk ikka midagi saame...kasvõi hosteli raha tagasi.
Õhtul tuli hetkeks koduigatus peale, sest ikkagi sünnipäev ja ilma pere ning sõpradeta...aga õnneks on mul Aldar mõlema eest ja sain melanhooliast
ruttu üle.
Järgmine kord kirjutan tööst ka. See on väga põnev!!

Meie majake

Juba sassis magamistuba

Päikesepoolne köök, köögist saab ka verandale.
Seal kuivatame pesu.

AUSTRAALIA

Austraalisse!!!

Vaoooouuushh milline lennuk. Kui alguses tundus Eva Airlines kahtlane kuulmatu lennufirma ,siis nüüdseks oli selge, et eelarvamused olid asjatud. Lennuk oli kahekorruseline, suur ja vinge. Igaühel oli oma telekas, kus sai valida filme ja mänge..puldiga ja puha!!!
Aga ohh seda ebaõnne.... meie naabriteks said 6 inglise poissmeest, kes suure tõenäosusega sõitsid kuskile spordivõistlusele.... nad olid suured ja tugevad, aga täiesti väljakannatamatult lollid. Oli vale loota, et nad aknast ilusat vaadet naudiks ja omavahel vaikselt vestleksid.... Üsna ruttu keerati pudelitelt korgid maha ja kus siis hakkas seda möla tulema. Apppi- Appiiiii milline ärritav hüsteeriline naer võib ühel inimloomal olla.Üks tüüpidest jõi end täiesti lolliks ja langes juba parjasse deliiriumisse ja lasi vahetpidamatta kõlada oma hallukatest tingitud naerul. See kõlas kähedal häälel umbes nii : hääähäää- hä-hä-hääähäää-hää-hää-häh-häh ja niimoodi monotoolselt mitu tundi!!!!!Teine oli neeger ja väga jässakas ning nägi välja nagu mike tyson. Kolmandal olid suus kuldhambad.Jube seltskond.Õnneks keskööks olid kõvad vennad koomas ja magasid nagu väikesed lapsed.
Hommikul oli hullunaeru tüübil pohmell ja tundus, et tahtis nutta .Lõuna ajal selgus meie suureks üllatuseks, et lennuk peatub ka Bangokis ja veel suurem rõõm oli näha meie lärmakaid naabreid seal väljumas. Oh seda õnne.
Toll võttis Aldarilt tema deodorandi. Aldar oli kurb.Tänu kisakõride lahkumisele muutus lend kardinaalselt ja tundus, et oleme vist paradiisis..vaatasime filme ja sõime kommi.Õhtul maandusime Taiwaanis kus vahetasime lennukit...Toll konfiskeeris seekord meie jogurtid. Aldar protesteeris, aga teda ei kuulatud .Kohtasime ka kahte eestlast ja tuli välja ,et üks neist oli põrsa sõbranna..juba kaugelt tervitas ta mind – tsauuuuuuu hernes. Jep, kuulsus käib enne mind ;)
Sellel lennul pakuti huvitavaid toite. Valisin hiinpärase hommikusöögi.Kuigi stjuuardess ( nad kõik olid kaunid pilusilmsed neiud) soovitas mul tungivalt võtta tavaline omlett vorstiga jäin mina endale kindlaks. Selle peale ta naeratas kavalalt ja ütles – as you wish ehk nagu soovite. Hetkest, mil kookisin toidult kaane, muutus mu maailm.
Milline hais – öäkköäkk....Mis kuradi ollused..Mida kuradit?..Mulle vahtis vastu kliistrisarnane ollus, segatud riisi ja mingisuguste tükkidega...peal ilutses pruun mädamunad.Lõhn meenutas kala ja pesupulbrit. Oh kui õudne...aga ma olin tubli ja tahtsin proovida....aldar itsitas. Siiski pean mainima, et kui lõhna mitte nuusutada, siis polnud toit üldsegi paha ja täitsa söödav. Koos Aldariga tegime puhta töö...Magustoiduks oli lilla junn, mis ümbert meenutas kummi. Sees oli valge pudrune löga...natuke kondentspiima maitsega. See ei olnud siiski väga hea ja olime sunnitud selle alles jätma...võibolla vajab harjumist ja teinekord sööme seda juba mõnuga.


Lilla Ollus

BRISBANE, AUSTRAALIA.

Ei ole võimalik , SIIN ME OLEME!!!!!Toll käis kibekiiresti, ei mingit erilist jamamist. Mitte kuskil mujal ei saanud nii lihtsalt. Ja olimegi aussis..... Kui lämbe, nagu saunas...mitte kuskile ei osanud minna. Lennujaamas olid telefonid, kust sai tasuta hostelitesse helistada...kõik hostelid olid broneeritud. Tegime kohe austraalia kõnekaardi ja lõpuks leidsime ka kodukese...oli veel hommik ja pea uimane.

Saime lenuujaamast otse hosteli ette. Sõidul sinna imetlesime õites puid ja palme....nii soe.

Hostel ise oli väga hubane...ei midagi uhket ega uut, aga tundus, nagu viibiks vanaema juures. Läbivaks stiiliks oli romantism...nukukesed, kübarad ja väiksed valged lauakesed.....ruttu ronisime pessu. Meie toal oli ka veranda, mis tähendas tagaust...ehtne kodus ja võõrsil.

Hiljem ümbruskonda uurides selgus, et asusime täpselt kesklinnas...suurte peatänavate kõrval, väikses tänavas...mis tähendas rahu ja vaikust, kuid 5 minutilist teed keskusesse.....künka tagant avanes vaade suurtele pilvelõhkujatele...linnamelule-elule, majadele- suurele jõele ja vaaterattale. Uskumatu kui ilus, lahe , vahva ja põnev.

Pildikesed> aldar meie esimeses pesas.

Hosteli korvaltanav.

Meie Hostel.

Niiiiii vasinud...

Vahelduseks pildike Taiwaani lennujaamast.

Austraalia poosas.

All Pildikesi Brisbaneist, kesklinn...

Teine päeva:

Kolisime uude hostelisse...maja on küll vana ja suht räämas, aga see eest väga lahe hipikas....siin on palju-palju noori ja toad on odavamad. Meie toast avaneb hingemattev vaade linnale.Siin on kaks puidust maja ja aed basseiniga.

Meie maja on 3me korrusega ja terrassidel ona lauad toolidega, et nautida miljonivaadet....maja on ümbritsetud plamipuudega ja ümberringi on palju rohelust....palmilehtede vahelt paistavad linnatuled ja pilvelõhkujad, jõgi koos vaaterattaga ning mõnusalt särav kuu...

Kahjuks on siin internetiga igavene jama, tuleb välja , et eesti on ikka täielik e-riik ja sellist luksust nagu mõnusalt odav ning kiiret inernetti siit mailt juba ei leia.Seega oleme sunnitud aldariga mööda kohvikuid kolama, lootuses parema netiühenduse peale sattuda.
Eile nägime suurt põrnikat, kes turtsus ja tegi imelikke hääli.

Oppossom hulkus ringi ja ronis mööda puid..igavesti nunnu tegelane. Siin on ühed ülbed linnud, kellel on hästi pikk nokk ja pikad jalad....olen neid näinud tallinna loomaaias. Neid ei huvita üldse inimesed ja nad trambivad ülbelt üle meie asjade.

Käisime väikses vihmametsas, kunstrannas ja fortude valleys.

Kunstrand asub linna keskel on lastele eriti mõnus kohake....seal on mitu erineva tasandiga basseini, veetorud ja purskkaevud.Hetkel on pilvine ja päiket pole saanud võtta. Kohtasime poes eestlast ja üllatus-üllatus seda väikest maailma....Ta elab meiega ühes hostelis ja on nende eestlaste sõbranna, keda kohtasime lennukis. No on ikka elus kokkusattumisi, kas pole ?!

Sellised ulbed linnud kaivad siin ringi...

Uue hosteli natuke rapane bassein

Hosteli Paks kass, kes saab tuhat paid paevas..ja samapalju vorsti.

Vaade meie aknast


Hosteli Veranda


Teine Paks Hostelikass...nagu meie Muki

Kaunis loodus

Maja Vihmametsas ( park linna keskel)

Vihmametsas

Toit chinatownist..aldar enda oma ei soonud..tal oli mingi jube part vedelikus.

Piknikk

Lohnapuu