Queenslanud automatk mööda rannikut

AUTOMATK TROOPILISSE CAIRNSI LÄBI ÜRGSE LOODUSE!!!

Austraalia on maa kus ajal on tesistsugune tähendust...päevad-tunnid-minutid ei ole siin nii hinnalised kui Euroopas.
Inimesed naudivad vabu hetki, keegi ei torma pidevalt kuhugi ning tundub, nagu austraallaste jaoks kehtiks hoopiski teine ajaarvestus.
Sellepärast on neil ka tohutus koguses kõikvõimalike väljamõeldud pühasid, millega kaasnevad töölt vabad päevad. Ning kui on riilik püha, siis
suletakse ka absoluutselt kõik teenindused - poed, pangad jms. Elu seisab!!!
Paraku oleme meie aga Eurooplased ja harjunud pideva tempoga...harjunud astuma poodi seitsmel päeval nädalas..töötama vähemalt viiel nendest.
Nii otsustasimegi ühel järjekordsel puhkepäeval, et aitab passimisest. Oli aeg Toowoombast edasi liikuda ja meie toreda kollektiiviga Sunnyspotis hüvasti jätta.
Meie peaboss Sharon kurvastas hirmsasti ning minu ülemus Joe oli lausa paanikas. Ei tahaks ennast üldse kiita, aga mõlemal tädil tikkusid pisarad silma...
Me Olevat neile väga kalliks saanud..ja Joe käsiks kindlasti empsile öelda, et ta on kasvatanud väga tubli ja kohusetundliku tütre!! VOT NII!!! :D
Tegelikult on austraalias kõigil eestlastel hea töömesilase maine küljes - oleme ju nutikad ja kiired. Kohalikele on kombeks teha täpselt seda mida neile öeldakse.
Kui aga mingis olukorras ei ole näpuga näitajaid lähevad nad paanikasse ning ei oska tööga edasi minna. Tihtipeale ei suuda nad kiiresti orienteeruda ning
palju asju kipub seetõttu valesti minema.
Eestis ollakse aga harjunud, et ükski ülemus ei viitsi sulle igal hommikul ülesandeid kätte jagada - ise pead kõigest aru saama.
Olgu, kiidulaul tehtud...võime edasi liikuda.
Küpsetasin kõigile töökaaslastele suure singi-juustupiruka, Sharonile ja Joele sai ka väike shokolaadikarp kingitud. Kallistuste saatel jätsime kõigiga hüvasti ning
meie aeg avokaado pakkijatena oligi läbi saanud.
Kogu varandus autosse pakitud jätkus, meie tee läbi imelise Queenlsandi Cairnsi - ees ootas ligi 2000 kilomeetrit vaimustavat Austraaliat!!!

Ägedad Michell ja Jackie




Keskel on meie peaboss Sharon


Esimene peatus - MACKAY

Otsustasime ühe imelise päeva veeta Mackay ümber asuvates randades. Meiesugustele ränduritele on üllas riik teinud spetsiaalsed kämpimiskohad, kus lisaks
dushidele on ka pliidid ning piknikulauad. Magada võib nii autos- telgis või oma karavanis. Igati tore raha kokkuhoidmiseks.
Meie veetsime oma öö ranna äärsel piknikuplatsil. Kahjuks tervitas meid hommikul hall taevas ning unistuse vette tormamisest hävitas lõplikult VÕRK.
Jah, rannavees ulpis massiivne võrk, mis siis moodustas omaette ujumiskoha.
Nilbe asjandus oli kaitseks Jellyfishide ja Stingerite eest. ( väga mürgised millimallika sarnased piskesed elukad, kes soojal ajal randa ujuvad ).
Lohutuseks läksin randa jalutama ning niisama ümbrust uudistama. Ohhhooo mis leid - liival vedeles kookospähkel..ja teine..kolmas.
Terve rannaääre oli nendega kaetud!! Pöörasin pea taevapoole, et näha uhkeid kookosepalme. Nukker tuju sai hetkega pühitud. Vedasin oma leiu kohe Aldari juurde,et
ta selle lahti koogiks...pärast pikka pingutust sai pähklilt kooritud pealmine tihe ümbris. Järgmiskes tuli maid jagada kõva kookosekoorega.
Oii seda värsket mahla mis järsku koore vahelt tilkuma hakkas..mmmm kui mõnus. Pähkli valge sisu oli aga mõnusalt piimjas ja väga-väga magus!
Kohvid joodud, hommikusöök lõpetatud - otsustasime Cape Palmerstoni loodusparki matkama minna. Asub teine otse ookeani ääres ning jumal teab mis seal veel näha saab :D
Ka siin olid telkimisplatsid, rand ise aga täielk eksootika...istusime nagu Robinsonid suurte kaljunukkide otsas ning kiikusime liaanidega. Kookospähkleid
vedeles siingi igal nurgal, aga tähelepanu püüdsid hoopis imelikud jäljed liival...Ja üsna pea kohtusime ka nende omanikuga. Keset telkimisplatsi istus Känguru.
Ta tegi seda ülima ükskõiksusega ning ei pööranud vähimatki tähelepanu teda ümbritsevatele inimestele. Nii saimegi teda paitada!! Üks mees rääkis ,et igal hommikul
tuleb ligi 40 känguru rannale...otse ookeani äärde ning üks kohalik käib ja toidab neid. Sellepärast nad ongi meiega harjunud ega karda inimesi.
Päeva läks aina toredamaks!

Ühes grillimiskohas olid end sisse seadnud värvilised papagoid


...ja paksuke


Uhke leid


Minu kookospähkel


Juba lahti muugitud


Siit nad tulevad


Känks


Naudiskleb..pead aga ei lubanud paitada


Siia randa tulevadki hommikul kängurud süüa nuruma


Dsunglis




Teine pikem peatus - AIRLIE BEACH

Edasi jätkasime sõitu päkkpäkerite mekasse Airlie Beachile. Koht, kuhu iga noor tahaks kindlasti minna...vähemalt nii nad räägivad.
Väike turismimagnet asus vingete mägede vahel, ookeani ääres...siit algas ka maailmakuulus Korallrahn, mis siis jätkub kuni meie sihtpunkti Cairnsini.
Arlie Beachi ümbritsevad mitmed kaunid saared kuhu pakutakse sadu erinavaid tuure...kõige populaarsemad on WHITSUNDAYS saarekesed, kus saab sukelduda ning
näha neid imelisi koralle oma värviliste elanikega ( kalad - taimed jms). Tundub siiski, et see kohake on ilus ainult päikeselise ilmaga...
Sest kui meie Arliesse jõudsime, oli taevas pilvine ja ilm jahe...tänu massiivsetele ehitustöödele meenutas koht mulle pigem kaluriküla. Saartele ei olnud
ka mõtet minna, sest sukelduda saab kõige paremini ikka päikese all, et valgus ookeanipõhja jõuaks :(
Natukene pettununa otsustasime edasi sõita.
Tee peale jäid suuremad linnad BOwen ja TOWNSWILLE.
Õhtul Kämpimispaltsile jõudes vahtisid meile vastu WALLABID ( känguru taolised loomad, ainult pisikesed...kassi suurused). Kuigi inimesi telkis seal päris palju,
ei lasknud loomad end sellest häirida...rõõmsalt närisid nad meie dushiruumide kõrval mahlast murututti ja lasid endast pilti teha.
PÄev oligi õhtusse jõudnud...
Järgmise märkimisväärse kogemuse saime aga hoopis Inghami lähistelt..

Kolmas peatus - VÕIMAS INGHAM

Ingham on väga väike linnake keset muutuvat loodust...sest mida ülespoole, seda troopilisemad on taimed ja metsad. Nii asuvadki selle külakese ümber
vihmametsa alad. Meie otsustasime kindlasti ära näha Austraalia suurima WALLAMANI KOSE. Imelikul kombel ei reklaami turismibrozüürid seda hullupööra
eksootilist vaatamisväärsust ning suureks üllatuseks olid vihmametsa rajatud kämpimiskohad suhteliselt tühjad...Juba tee kämpimiskohane oli tõeliselt ürgne,
Keset sõiduteed tatsaid suured veised...ei mingit hoiatust! Ilmselgelt olid nad juba harjunud, et mingid hullud neile signaali lasevad ja seega ei teinud
nad meie tuututamisest abosluutselt mingitki probleemi...aegamööda tammusid nad täpselt nii vähe teelt kõrvale, et suutsime end vaevu läbi pressida ning teekonda
jätkata..jumal tänatud et sõit pimeda peale ei jäänud.
Enne õhtule asumist sai supeldud metsikus jões suurte küngaste vahel. Vesi oli fantastiliselt mõnus - õhk puhas ja värske.
Järgmisel hommikul ärkasime väga vara..ruttasime kohe uhket koske kaema. EIII OLEEEEE võimalik....suurt , 305 meetrist ime varjas paks-paks udu...selline, mida pole
minu silm veel varem näinud. Olime niiskuset pakatava pilve sees mis oli kui tihe piimjas müür. Seisime jahmunult mitte millegi ees..justkui taevas oleks maale kukkunud.
Vaimustus ja pettumus ühekorraga.
Lootuses, et udu taandub võtsime ette matka alla koseni. 4 kilomeetrit ronimist läbi troopilise dsungli.
Teadmata, mis meid tegelikult ees ootab ,ei valmistanud me endid selleks retkeks abosluutselt ette...Jalas kõigest plätud - seljas tavaline särgike, ei mingit joogivett...mis see
neli kiltsa siis ära pole :D hihhhiiii..Ei saa salata, et suurte kividel vahel ronides, sopa sees mütates ja mürgiste puude vahel paterdades oleks
natuke teine riietus märksa rohkem sobinud...aga mis sa enam teed! Poolel teel otsustasin plätudest sootuks loobuda, sest paljajalu ei olnud nii libe...
Ohh seda imelist vaadet kui suurte liaaanide vahelt hakkas paistma pruun maasiivne kaljunukk...ja tema vahel jahmatav vahune kosk. Peatusime hetkeks et seda kõike
nautida...sain teha kõigest mõned üksikud pildid kui fotokal sai aku tühjaks - EI no tõesti - siit me tuleme, meie olemegi kaks lolli tallinnast :D
Ronisime ikka allapoole, lähemale meie vuhisevale sõbrale....Täiesti uskumatu oli rännata kahekesi läbi niiske dzungli ja jõuda lõpuks alla koseni.
Koske ümbritseid suured kaljud...joa all aga ootas meid mõnus veesilm..natuke hirmus, sest veevool võis meid viia suurte tervate kivide vahele..
Nii me siis sulistasimegi niisama kristallselges vees ja värskendasime oma väsinud keha.
Ja peale meie ei olnud seal kaunis kohas ühtegi hingelist....ainult metsakalkun sabistas põõsavahel.
Teekond tagasi ülesse oli aga hiiglama raske...kõrvad läksid lukku, veri tungis pähe...oehhadioehh milline trenn!
Hingetuna jõudsime lõpuks kämpimiskohani ning ka Wallamani kosk oli nüüdseks uduvarjust end välja sirutanud. Nähtud- tehtud!!!

Keset metsikut jõge


Pilved tõusevad mägedelt


Wallaman juba paistab



Võimas


Neljas peatus - TULLY

Tully on austraalia banaani ja suhkrupealinn...siin laiuvad suured banaaniistandused ja suhkruroog kasvab igal nurgal. Otsustasime, et ei peatu siin pikalt ning erilist
tuuri me Tullys ei teinud. Aga märkmisväärt on hetk, mil ostsime värsket banaani otse istandusest. Nimelt on siin tee servas või istanduse ääres väiksed katusealused mida kutsutake
fruitboxiks ehk siis puuviljakastiks. Sinna panevad farmerid oma hea ja parema kraami otse põllult...sina jätad väiksesse kasti sobiva raha ning valid omale
soovitud puuviljad....Usaldus missugune! Kuna hinnad on naeruväärselt odavad, ei ole inimestel plaanis ka kedagi tüssata. Hind tundubki pigem sümboolne olevat..
Banaanid olid veatult tibukollased ja maitsesid kui mesi...ei mingeid pruune plekke või rohelisi laike! NÄMMMMMM...
Tullyst alates ilmusid juba kurjakuulutvad sildid - hoiduge krokodillide eest. Mnjah...igasse jõkke enam ronida pole mõtet.

Siin elavad banaanid



Viies Peatus- MISSION BEACH

Öö veetsime noorte seas väga popis Missoni rannas, mis asub austraalia kõrgeima vihmametsa ääres...ilusa valge liivarannaga külake oli vaikne ning mõnus
puhkekoht nii kohalikele kui turistidele. Hetkel polnud seal aga hooaeg ja seega oli sigimist-sagimist vähe...Missoni rand oli täpselt selline, mida mõeldakse
PUHKUS PALMIDE ALL lausega...vedele, loe raamatut, naudi kohvi ... korja teokarpe või söö rannast nopitud kookospähklit. Aeg ei ole faktor!
Siin on kodu ka 2 meetristel CASSOVARIDEL, kes aega ajalt inimestelt süüa käivad nõudmas...tundus, et elukatel olid punud täis, sest ükskõik kui suur
meie soov neid näha polnud - ei õnnestunud meil neid kohata :(

Rannapreili


Viies ja.. pool peatust - INNISFAILI LINNAKE

Just-just viies ja POOL, sest meie auto hakkas streikima. Suurtest mägedest ülesse-alla trallitamine käis suksule vist üle jõua ja seega otsustas ta ,et viitsi
akut enam laadida...ja oligi vsjoo. Generaator vajas uuendusi...polnud aega ega raha - mida edasi teha! Nõutult seisime turismiinfo parkimisplatsil ja sügasime
kukalt. Järsku kostus vanema naistrahva reibas hääl mis küsis, et kas vajame abi. Jutustasime nurkra loo - mille peale abivalmis Dianne meid enda juurde kutsus.
Ta lubas oma graazis autot putitada ja tema mees laenas selleks ka vajalikud tööriistad. Viisime katkise jupi teenidusse kus siis nipet-näpet vajalikud
junnid ära vahetati...samal ajal nautisime kohvi ja võileibu Dianne armas kodukeses. Tuli välja, et Dianne külastas eestit kümme aastat tagasi ja kuulas
põnevusega meie pajatusi muutuvast tallinnast.Mitu korda pakkus ta meile hubast tuba,et saaksime ööseks jääda. Puhas voodi ja soe dush tundus vägagi meelitav
Aga ei - aeg polnud raiskamiseks, pidime edasi liikuma. Perenaine andis oma aadressi ning palus meilt kindlasti kirja!
Enne kui arugi saime olime tagasi teel, turvaliselt parandatud autos!!!

TEE LÄBI METSADE-DZUNGLITE

Innisfailist edasi otsustas Aldar keerata meie rannaäärsest marsuudist sisemaa poole ning jätkata sõitu läbi metsade.
Ohh millised vaated - kuppelmaastik lehmade ja lammastega...mäed-nõlvad-kaljud. Teele jäid mitu uhket koske..teeistandus ning jällegist need armsad fruitboxid.
Keerasime metsarajale, mis pidi viima kämpimiskohani...mida edasi, seda metsikumaks muutus tee. Päike oli juba loojunud ning kerge hirm puges naha vahele.
Pärast pikka dzunglimatka jõudsime rohtu kasvanud telkimisalale...ei ainsatki inimest. Ja kes siia tulekski...ja kus me üldse olime :D :D
Meie ümber sabistasid kümned loomakesed, kes kõik autot uudistama ruttasid...infotabloost lugesime hoiatust: On olnud juhtumeid kus hiired närivad
autovoolikuid läbi - olge tähelepanelikud! No mida veel!! Ja jutt jumala tõsi...ei läinud kaua kui kuulsime krabinat. Auto kapoti all askeldas kari väikseid
närilisi...ja taaskord ei teinud ka nemad meie protesteerimisest välja - ei aidanud taskulambi valgus otse silmaauku ega kõva signaal. Loomakesed vahtisid
üllatunud näoga otsa, ega liigutanud sentimeetritki. Olime siiski kavalamad - viskasime paar leivaviilu autost eemale ja peagi olidki ülbikud selle
õnge läinud ning kapoti alt välja roninud.
Hommikul ärgates avastasime, et kohake polnudki nii õudne kui öiste varjude keskel võis tunduda...all orus sillerdas ilus järv..Alguses olime ujumise
kohapealt natuke kahtleval seisukohal..et kas äkki mõni korkodill meid nillima ei tule. Aga nad vist ei ela järves..ja ujumise isu oli suur.
Kuna hoitavaid märke polnud näha..ronisime vette suplema. Hetkeks käratas Aldar mind veest välja - mingid silmad justkui jälgisid veepinnalt!
Oi kuidas süda kloppis sees...aga oh ei, hoopis puupulk ulpis vees.

Metsik järv


EKSOOTILINE-TROOPILINE-VAIMUSTAV CAIRNS!!!!

LÄbi põnevate seikluste olime lõpuks jõudnud CAIRNSI. See troopikapealinn võlus mind esimesest hetkest...lopsakas, soe ja väga tiheda asustusega.
Rahavaarvult kõigest Tartuga võrreldav kuid reisijatest pungil...siit võis leida kõike!!
Cairnsis tundsid end koduselt nii noored kui vanad, rikkad prouad ja hipid - pereinimesed ning meiesugused päkkpäkerid. Linnapildis oli ka palju aborigeene, sest
olime jõudnud nende elualadele.
Paljud võtsid linnakest täieliku koduna ning käisid paljajalu...isegi jõukad pensionärid!! Kõigile jätkus ruumi ning ühegi tegelese poole ei vaadatud viltu.
Põhiline elu-melu toimub Cairnsis rannaäärsel esplanaadil. Kahjuks ei saa rannas ujuda ja seega on linn teinud elanikele uhke tehisranna..
Tehisranda ümrbitseb ühest küljest ookean, teiselpool aga asuvad kümned söögikohad...poed-pubid ja baarid. Uhked hotellid kõrvuti väikeste odavate ööbimiskohtadega -
kõigi peale on mõeldud! Esplanaadil asub ka ööturg, mis avab uksed 16.00 ja sulgeb need alles keskööl. Turul on vinged söögikohad ning mõnusat ninni-nänni
turistidele raha laristamiseks.Eriti toredad on aasia toidukohad, mis tund enne sulgemist hinnad poole võrra alla lasevad. Mõnus selle juures on võimalus
oma taldrikule toppida niipalju head-paremat kui vähegi kannatab. Ja loomulikult on valik meeletu: kanad-kalad-liha, teokarbid-kaheksajalad - praetult,keedetult jms.
Võta kõrvale riisi , nuudleid - kellele friikartulid või hoopis juurikad...Meie saime oma kuhja eest kahekesi kaks korda söönuks - hind nelja söögikorra
peale kokku 80 krooni!
Proovisime ära teod ja kaheksajalad....hmmm, täitsa huvitav kogemus.
Tehisranna pargis saab grillida ja tsillida :D Ja iga päev vedeleb seal sadu päikesesõpru, kes siis kuuma käes peesitavad
ja niisama aega veedavad.
Cairns jagab minu austraalia linnade nimekirjas teist-kolmandat kohta!!! Aldari vaimustus oli sedavõrd suurem ,et tema jaoks on troopikalinn kindla hõbeda vääriline!!!
Loomulikult uudistasime ka ümbruses asuvaid fantastilisi väikelinnakesi. Kuulus Port Douglas suutis ka meie hinge pugeda ning seega sai selles kuurortlinnas
lausa kaks pikka päeva veedetud. Port Douglases ausvad tegelikult miljardäride hääberid ning kuulsuste peidupaigad. See aga ei takista noori päkkpäkerid.
Ja nii parkisime meiegi oma auto teiste matkasellide masinate vahele - otse uhke Hotelli ette. Ja nii oligi - hotelli terassil klõbised hõbenõud - teiselpool
grillisid noored rändurid vorste ja pidasid pikniku. Kellegi peale ei vaadatud viltu ega tehtud nägusid..
Hinnad poodides polnud sugugi kallid ning ausaltöeldse olin isegi üllatunud, sest mõned asjad olid sootuks odavamadki.
Port Douglasest tagasiteel Cairnis põikasime läbi metsikust külakesest KURANDAST. Põhiliselt elavad seal aborigeenid..kuna külas asuvad mitmed uhked kosed, kohtab
siingi hulganisti turiste...Meiegi tegime väikse tiiru koseni ja veetsime väga mõnusa pärastlõuna.
Veel üks päev Cairnsis ja oligi aeg edasi liikuda.
Järgmisest tegemistest kirjutan juba üsna pea....

Port Douglases asuv hipilik pood


Kuranda


Cairnsis

Hosteli terassil


Hiinatoit


Õhtune tänav Cairnsis


Hommikune Cappocino


Tehisrand


Aldar sai uued püksid

Aborigeenide mustritega kaunistatud pingike


Meie hosteli alumine korrus


Cairns