TÖÖ

Joe õnnetused käsikäes victoria katastroofiga


Ploomihooaeg hakkab siis selleks korraks lõppema.
Meie tööks oli ploomide ettevalmistamine ahju saatmiseks ja küpsetatud marjade pakkimine.
Ploomid pannakse trollidele, ehk 21-est restist koosnevale kärule. Samal ajal juba huugavad kaks suurt ahju, milles põleb gaasileek.
Korraga pannakse 77 kraadisesse kuumusesse kuivama 28 trollitäit ploomikesi.
Siis kui meid veel kuumalaine kiusas, oli selle tohutu tulise õhu käes suhteliselt raske töötada. Õnneks tegelesime just ploomide pesemisega ja
nii saime ennast mõnusa jaheda veega aeg-ajalt värskendada.
Mmmmm, te ei kujuta ette kui mõnusalt lõhnavad küpsevad ploomid...võrdleksin seda värske leivaga. Kohe kui Joe trollid ahjust välja tiris, saime soojasid
pehmeid marju maitsta. Nagu martsipan!!! Mõne tunni möödudes lähevad nad juba kõvaks ja seda kraami olen poest ennegi saanud :D
Tööst siis niipalju, et rutiin on ikka tappev :D Paar nädalat kannatab ära, aga üldiselt selline robotivärk mulle just eriti ei istu.
Paar korda sain tunda ka tõelist piina...kuna oli väga kuum, siis Pets va laisik hiilis tööst kõrvale. Iga hommik oli tal uus vabandus, miks ta ei saa
ploome korjama minna. Seega pandi meid Aldariga paariks päevaks põllule..Minu kaitseingel vist teadis mu nõrkusi ja jumal tänatud - mõlemal päeval oli ilm
pilves ja jahe. Töö aga seevastu vastik...pidime tõmbama traktorist välja suure katte, mille laotasime puu ümber. Siis tuli Joe oma väikse põkatsiga ja
raputas puud...ploomid langesid tekile. Osa kangekaelseid junne tuli kaikaga alla peksta ( seda sai lausa vihaga tehtud).
Kõlab ju iseenestest lihtsalt, kas pole!?Oh ei-ei-ei...igav-igav-igav!! Niiiii igav! Ja kuna saak on sada korda nigelam kui mullu, siis
oli Joe eriti ihne ja käskis meil igat ploomi taga ajada ning ükski ei tohtinud maha jääda. Kell 7 hakkas töö...kümnest tuli suituspaus ja 12 algas paari
tunnine lõuna.Ja ikkagi tundus 9 tundi tööd liigne piin. Viimasel tunnil väsisin eriti ära ja muutusin pahurkas.
Ärritusin kergesti ja Bill tundis mu hääletoonist, et ma vist enam ei jaksa. Nii ta tuli alati traktorilt maha meile appi.
Puudelt langes tohutus koguses tolmu ja ploomid kukkusid lagipähe.
Joe oli väga murelik, sest absoluutselt kõik läks viltu...Kõigepealt muidugi nigel aasta - ühelt puult sai üldiselt ainult ämbrikese saaki.
Suures kokkuhoius ei pannud ta ploome kohe ahju ja nii läks osa neist vähestestki hallitama...kõige tipuks ütles ahi ülesse. Nii ta siis käiski, õnnetu nägu
peas, mööda istandust ja nukrutses - ai milline katastrooof, oi milline raharaiskamine...Joe on üldse väga vahenditu tegelane. Ta nägu peegeldab
väga täpselt tema mõtteid...kui puult tuleb vähe ploome - kurb! Satume aga lopsaka otsa - ülirõõmus! Ja ega ta just eriti kaval tegelane ka pole..
suhteliselt tihti küsib ta tööliste käest nõu, et mida edasi teha..et kas paneks nüüd trollid ahju..või kas oleks õige korjata täna, äkki homme.
Täitsa kahju kohe teisest.
Olgu selle saagiga kuidas on, aga nii suuri ja magusaid ploome pole mina enne näinud. Fantastiline.

Kaabuga on Joe- farmi omanik. Paremal laisik Pets.



Kahe kambriga ahi



Veinivalvur



Ploomipesula



Trollid



Meie töökoht



Ploomide nö.pakkimine



Pakkimisaparaat



Töökoda


Õhtuti ei tee me suurt midagi, sest tööpäevad on kurnavad. Nii me siis istume köögis ja kuulame purjakil Billi lõbusaid pajatusi. Bill on muidu kõva mees,
aga nagu ta isegi ütleb - naise tuhvlialune. Naine käib tööl, teeb vaikselt oma äri..tegutseb ja teenib raha. Bill aga on kodus ja kokkab ( murdis kunagi oma selja
ja nüüd pensionil). Ja mis kõikse huvitavam , ta on aborigeen! Ise sinisilmne ja valge nahaga..lapsed ja lapselapsed kõik mustad..ainult üks valge!
Jutt kahtlane, aga jumala õige..vanaema oli pärismaallane. Niisiis saime igasuguseid põnevaid asju teada aborigeenide tavadest.
Poleks arvanudki,et neil pole numbreid ega nädalapäevi. Ja temperatuuri arvestasid nad dingodes.Jahedal ajal võeti dingod onni soojendama.Mida külmem ilm, seda K
rohkem dingosid vajati. Kui meie ütleme, et õues on miinus seitse, siis aborigeenide jaoks oleks see näiteks viis dingot.
Kuna Bill käib iga suvi puuvilju korjamas, on tal lõbusaid lugusid pajatada nagu raamatust. Ühel aastal oli meie asemel kamp austraalia poisse ja vanapaarike
Jugoslaaviast. Poisid limpsisid õlut ja naudsiklesid niisama.. Jugoslaavlased aga pidavat hullud olema..mutt, ise 78 aastat vana ning
kortsus kui kuivand juurikas, oli täiesti veendunud, et poisid käivad teda dushi all piilumas. Jooksis Joe juurde kituma ,et tema nägi läbi väiksese augu silma
pilkumas...Joel hirm nahas, tormas kohe kohale..mõtles, et kutid on haiged peast. Bill siis tegi selgeks ,et vanamutt hull..tirib öösiti kappi ukse ette
ja mees valvab igakord vetsu ust kui hädale minek.Kõige tipuks viskas paarike sügavkülmast välja kõikide lihavarud ja toppisid oma veepudelid asemele :D :D
Ela siis sellistega koos!
Siis veel iiri paarikesest..kumbki neist süüa teha ei osanud. Mõlesid, et teevad grilliõhtu...Billil juba liha valmis ja söödudki..iirlastel aga suur fooliumi-
plönn jätkuvalt grillil. Läks siis asja uurima..Vaesed rumalad iirlased olid TERVE KÜLMUTATUD kalkuni fooliumisse mässind ja omast arust siis grillisid seda.
Kalkun polnud sulamagi hakanud..Nagu ta ise ütles- olen kohanud klassikuid!
Jah, nüüd kuis Bill juba koju põrutas, on täitsa kahju...aga õnneks saime tema teleka enda tuppa. Tunnen ennast jälle inimesena!

Õllelemb Bill



Väsinuna põllutööl


Austraalias üldiselt väga raske aeg..siit 300 km kaugusel on suured põlengud. Sajad inimesed on hukkunud ja tuhanded kaotasid kodud...Ja usun, et teiegi olete
näinud seda südantlõhestavat pilti, kus tuletõrjuja joodab pudelist koaalat. Selliseid klippe tuleb siin söögi alla-peale. Surma on saanud miljon looma!!!
Meieni on jõudnud suured tossupilved ja kuu on tulipunane...
Siin Griffithiski juhtus kurb õnnetus. Üks tore farmer viis oma noored töötajad ujuma. Jõe ääres aga murdus suur kummipuu ja tappis heasüdamliku farmeri.
Tegemist oli Joe hea sõbraga. Täna on matused....
Lühidalt siis ka meie haisukotist Alfist. Siia elama tulles oleme iga päev süüa teinud...kooke, praekana ja muud head-paremat. Aldar tuli kord vihasena pliidi äärde
ja kurdab: krdi Alf muudkui vahib sind, vastik vanamees. Vaatasin siis ka asja üle, vahtis tõesti ! Aga mitte mind, vaid toitu...ta jälgis toidutegemist.
Tema igapäevaseks söögiks on külmutatud lõunad, mis siis migrouunis soojaks saavad...neid on tal terve külmik täis. Ja juhtus nii, et mõne päeva
möödudes hakkasid kööki tekkima saiakesed...friikartulid..krõbekana. Tuli välja ,et Alf on diabeetik ja seega range dieedi all...kunagi jõi ta päevas
6 liitrit coca-colat!!! ning hakkas tihti minesatama...Seega sundis arst teda tervislikult toituma. Rikkusime oma kokakunstiga vaese mehe dieedi.
Ja igakord kui meie söömise lõpetame, hüppab Alf autosse ja kimab tossupilve saatel minema...naastes on tal kaenlas hulganisti maitsvat kraami.
Tunnen talle kaasa, sest tean mis tunne on olla söögisõltlane.
Muud midagi suurepärast juhtunud polegi...eile tegime rekordkiirusega tööd, sest seebikas oli algamas. Aldar imestas, sest tavaliselt olen juba poole
päeva pealt väsinud....seekord tegin aga viuhti kõik korraga topeltkiirusel :D Järelikult pole raha minu jaoks piisav motivaator!
Ilm on nüüdseks külm. Sajab vihma ja õhtuti möllab torm. Öösel peame tugevalt üksteise kaissu pugema, sest meie kuudike pole mõeldud nii jaheda ilma
jaoks...täielik eesti sügis! Õnneks päevad on päikselised ja soojad. Aldar pole just väga õnnelik, sest temale ju meeldib ekstreemsus.
Mina olen rahul, saan nüüd vähemalt hingata :D
Hommikud on aga vaevalised...lõdisedes teeme pudru valmis.Kähku luristame oma kohvid ja siis tööle.Nüüdseks on kuuma hõõgavast ahjust ainult hea meel..

Täna vedas Pets meid jälle oma tuttavate juurde. Väga omapärane perekond. Vanamemm ja kolm täiskasvanut poega..üks on vaimse puudega, teisel oli miskit viga jalgadega
ja kolmas on siis perekonna uhkus. Tark, kena ja edukas..seesama näitleja David, kes meid austraalia avarustesse rändama lubas viia.
Memm on igavene kange tegelane (85), korraldab pereasju ja teeb küpsiseid müügiks. Sellest puudega tüübis on kahju, sest keegi ei kuula teda.Loomulikult on
tema defektiga kõnest suhteliselt raske aru saada aga ma vähemalt püüan.Tal on oma tibud, keda ta siis kasvatab ja hobikorras müüb.
Muti aga alati käratab talle..äähh ära seleta..või ah jätaa.Ja nii ta siis vaikselt jälle kaob kuhugi.
Lahkudes pakiti meile kaasa hunnik küpsiseid - nagu omad joped!!
Austraallased on üldiselt väga avatud inimesed.Oleme paljude peredega kokku puutunud ja tihti räägitakse avalikult oma isiklikke pereasju.Kellel õelapsed
igavesed õelad pärandusejahtijad- kellel probleeme ema lepitamisega vanadekoduga.Viimane on siin vägagi levinud mure, sest kõik vanurid pannakse
hooldekodusse.Mõnikord on ülimalt ebamugav istuda võõraste inimeste juures ja kuulata nende tavatuid jutte.Teinekord on lausa niii imelik, et naer kipub peale..
siis hammustame kõvasti huulde ja püüame end vaos hoida.

Päeva vanused pardipojad


Vastkoorunud tibud


Tihti ei saa arugi, et oleme austraalias. Mõnikord vaatan katusealuselt istandusele ja mõtlen, et kuidas me küll ei näe neid hetki kus parasjagu oleme.
Seega püüan ikka endale selgeks teha, et igast päevast tuleb võtta maksimumi.
Üldine eluolu on siin meie omaga sarnane..paar korda oleme ostudega põrunud. Siin müüakse 3,4 protsendist piima. Aldar aga igatseb eesti lahjemat.
Avastasime siis poes, et ohhohoo 3 prossane ka olemas..juba läheb. Koju jõudes rebis Aldar paki lahti ja etteruttavalt oigas rahulolust .
Bill aga lausus rõõmsal hääle: oo sojapiim! Jah, Õnn oli üürike, teinekord loeme paekndit tähelepanelikumalt.. Sojapiim maitseb nagu jahu segatuna veega.
Siiski ei õppinud me vigadest ja eile tassisime pudingu pähe koju ülirasvase vahukoore. Maiustame hakates siis avastasime, et tegemist hoopis mageda käkiga.
Ja jätkuvalt ajame taga õiget nuustikut, millega saaks ikka korralikult ennast kratsida. Pole olemas!
Poes olles peab silmad lahti hoidma, sest väga tihti võib kohata ülisoodsaid hindu. Täna ostsime kartulisalati, 8 krooni kilo.
Kanakintsud saab 23 kroonise kilohinnaga.Samas jogurt on meeletult kallis, seda ostame ainult sooduspakkumiste ajal.
Igatsen leiba ja kohupiima :(

Siplegad õgivad rohutirtsu..selline on austraalia muld


Kõrvitsalised..vanasti pandi neisse joogivesi..( nad on seest tühjad).


Selgus, et Laupäev ikka vaba, sest Joe unustas kastid vihma kätte ja nüüd ootame kuivamist. Pühapäeval lõppeb siis meie töö Catanias.

Tahaksime veel siiakanti jääda, sest Joe lubas lahkelt meid veel võõrustada..seekord väikese tasu eest muidugi.
Kohake on ka suhteliselt koduseks saanud, nii et vaatame, mis edasi teeme....

SEGANE ELU GRIFFITHIS

PUUVILJASALATI FARM, ITAALLASED ja SEGASED TEGELASED

Taaskord osutus meie transpordiks rong ja buss. Seitse tundi rongisõitu möödus linnutiivul, sest aknast avanes hoopis
teistsugune vaade maastikule kui olime seda varem näinud...Sadakond kilomeetrit tühjust. Kärssanud karjamaad, üksikud puud õnnetutele
lehmakestele varjuks. Täielik koopia mäklaudi tütardest. Sain oma suure soovi sõita rongiga mööda tühermaad, lookleval raudteel..olen
sellist pilti kordades filmis näinud ja mõelnud..missmoodi see kõik võiks tunduda. Nüüd ma tean!! Romantiline, põnev ja kergelt uskumatu.
Toredas kohas nimega WAGGA-WAGGA istusime ümber bussile. Rongist väljudes tabas meid Aldariga esimene suurem shokk meie austraalia ajaloos.
Õues oli meeletu kuumus..ja tõesti, see oli ogar, hull ja jube. Sissehingates sai tunda ninasõõrmetes tulist õhku, täpselt nagu saunas.
Päike kõrvetas hetkega näo ja käed. Hirm tuli peale..mismoodi me sellises olukorras töötame. Isegi varjus ei kannatanud seista, higi voolas
veena mööda sääri plätudesse. Tagatipuks ei tohtinud keegi kaasa võtta juur-ega puuvilju. Griffith asub selles tsoonis, kuhu väljaspoolt
juurikaid kaasa võtta pole lubatud. Niisiis närisime nagu jänesed kiiruga oma 50 cm pikkust porgandit, mille Sydneyst suure uhkusega kaasa olin
ostnud.


Teele jah teele viib, pikk on tee...


Kaks ja pool tundi kestnud bussisõit oli põrgupiin..kliima ei töötanud,tulise akna vastu toetada ei saanud.Päike tulitas läbi virvendava õhu.
Bussis oleva wc prillaud sulas sõna otseses mõttes ja metallist link tahtis käele jätta jälje. Midagi sellist polnud minu silmad veel
näinud.
Kella viieks õhtul jõudsime Griffithisse. Ei teadnud kuhu kuuma eest joosta, olukord muutus väljakannatamatuks. Pagesime suurde ostukeskusesse
kliima alla peitu. Lõpuks saime kokku meie tulevase tööandja ja farmi omaniku Joega. Väike, suure kõhuga, Itaalia päritolu vanamees.
Lühike autosõit linnast välja Catania Fruitsaladi farmi ja kohal me olimegi. Rõõmsalt asus Joe meile ümbrust tutvustama. Farmis kasvavad kõikvõimalikud
puuviljad. Suuremas koguses viinamarju ja ploome.
Kõigepealt aga kirjeldaksin lähemalt maja, kus pidime veetma järgmised 2-3nädalat. Vana väsinud kuudike. Joe avas naeratades ukse, mina püüdsin las
pisaratel mitte pursata. Ei saanud, vägisi tahtis suunurk virelema hakata ja silmad kiskusid niiskeks. Surusin ehmatuse alla ja püüdsin naeratada.
Pisike tuba oli räämas, täis ämblikuvõrkke ja tolmu. Katkine põhjata voodi laiutas akna all...seinas rippus kalender, mis varjas hiiglasuurt auku.
Ukselt koorus värv ja kardina küljes rippusid erinevad koolenud putukad.
Järgmiseks köök: appi-appi kui raskeks muutus see naeratamine..kurk juba valutas. Tahaks röökida ja nutta.Vaatasin Aldarile otsa - tema
pilgust lugesin välja sama.
Jah, Köök oli veelgi õnnetum, mööblit kattis punane liivatolm...jälle need jubedad võrgud. Laua taga istus lombakas vanamees, kes elab farmis
aastaringi. Mitte midagi polnud puhast ega ilusat.
Wc ja dushiruum on ehitatud katuseplekist( meenutab keterniiti), kivipõrand nagu laudas.Väljas sesisis hiiglasuur tünn, kuhu sajab siis vist meie pesuvesi.
Aldar sosistas eesti keeles , et siia me ei jää.
Üdini optimistlik Joe orgunnis aga kibekähku meile ühe voodi juurde, kuskilt sai tiritud ka kaks madratsit. Arglikult küsisime kappi, saime laua.
No parem kui mitte midagi ,eksju. Hiljem pidavat keegi Peter tulema ja panema tuppa kliimaseadme.
Hullemaks tegid olukorra jutud eelmistest asukatest. Nimelt pärines auk seinas saksa paarilt, kes kakeldes pool elamist ära lõhkusid.
Veel üks aasta tagasi pani mingi tüüp pool maja põlema. Olevat purjus peaga suitsuga magama jäänud. Kui leeke tundis, mõtles, et sipelgad närivad
ja ronis teise tuppa edasi põõnama...jutt nagu onu reemuselt. Kahtlane. Arvasime, et äkki Joe ei maksnud neile lubatud tasu ja need
vandaalitsemised on kättemaksuks.
Joe viis meid ka kõrvalmajja, kus neil on väike pood. Nad teevad koos naisega turistidele tuure.Siit saab siis kohalikku veini ja moosi
mekkida ning kaasa osta. Joe pakkus meilegi veini ja ausaltöeldes oleksime vajanud tervet pudelit.
ead nägu teha ei olnud ju sugugi kerge ja kui me õhtul veel Peterit nägime, tekkis tahtmine tuhatnelja metsapoole põgeneda.
Peter on ka üks sulastest, 50mnendates mees. Ta kõne on kuidagi uimane ja veniv, ning vesised punnis silmad ja punane nägu paneb arvama, et
ta on kas purupurjus või sündroomiga..ja täitsa ausalt. Ta naerab kogu aeg, kuid see ei kõla tavalise naeruna....see meenutab pigem ulgumist.
Ta käelabad on massiivsed ja paksud, ning kael tumepunane ja konarlik...Mõlemast ninasõõrmest turritab välja ülipikk hall karv, nagu hülge
vurrud. Täielik mõistatus.
Kliimakasti ( keskmise televiisori suurune kast) kinnitas ta kleeplindiga!!!! aknavahele ja täitis lahtised avad kilekotiga.
Lõpus kiitis veel takka: its bjuuudiful ehk imeilus.Vot siis selline meistrimees!
Suureks õnneks selgus, et Peter siiski päris siin ei ela vaid hoopis üle tee omas kodus. Nii et hetkel oli meie naabriks vaid karvane
haisukott Alf. Alf on farmis elanud 30 aastat, kolis pärast ema surma ja kuni siiamaani. Vanapoiss, kes ei vaheta vist kunagi riideid...isegi
magama minnes. Ja kujutate ette seda lehka, kui õues on 45 kraadi ja inimene ei vaheta nädala jooksul kordagi riideid ega käi pesemas!?
Ma ei tea, kas teen talle sellega nüüd ülekohut, aga ma täiesti tõsiselt kardan teda. Seega lähen kööki ainult koos Aldariga ja toauks on
alati lukus.
Kuidagi sai öö magatud ja järgmisel hommikul lendas Peter oma punase räämas autoga maja ette, ning pakkus meile linna küüti.
Juhhuuuuu, minema siit..tsivilisatsiooni. Terve päeva veetsime raamatukogu internetis tööd tehes...kell 5 tuli Peter meile järgi.
Millegipärast viis ta meid igale poole...näitas loodusparki, kus elasid igasugused vägevad loomad...viis poodi, et saaksime süüa osta.
Kohe kui Aldar mainis, et pole Kängurut näinud, vajutas Pets gaasi põhja ning kimas apelsinifarmi. Ta töötab selles farmis mehhaanikuna.
Seal nägime koguni viite känguru!!! Igavesti lahedad, hüppavad meeletult kõrgele ja nad on päris suured.
Park, kus elavad igasugused lahedad elukad.


Pets tutvustas meid ka farmi omanikule, 72 aastasele Sammile. Ja ohhoo, Sam ka Itaallane.
Sam oli väga üllatunud, sest ma meenutasin talle tema 25 aastat tütart..ja nii ma siis pidin päris tükk aega ebamugavust tundma kuni Pets
ja Sam mind vahtisid, ning pikkust-kaalu-juuksevärvi küsisid.
Muidu oli päev väga lahe, farmist noppisin kaasa mõned värsked greibid ning apelsinid.

Kängurude kodu, apelsiniistandus


Õhtul hakkasin avastama meie uue kodu plusspooli...Ukse ees kasvavad kaks armsatlmm oliivipuud. Maja ees ja külgedel laiutavad viinamarjaistandused.
Maja taga aga ploomipuud, virsikud ja õunad. Katusealuse kõrval on kreekapähkli-, mandli- ja tsitsrusepuud. Kõigil lopsakad viljad küljes.
Maja ees istudes saab jälgida päikese loojumist viinamarjapõldude vahele. Öine taevas särab aga eriti võimasalt, sest valgus-
saastatus puudub.
Ja mis siin enam vinguda, kohal me oleme, maksma ei pea..tuleb ära kannatada ja elamisväärseks muuta.
Nüüd, kus paar päeva siin veedetud, tunneme ennast juba täitsa mõnusalt. Tegime toa puhtaks, kraamisin köögi ja dushiruumi.Siin polnudki otseselt lagane,
vaid vana, väsinud ja tolmune.

Meie kuut


Päikeseloojang


Farm


Mandlipuu


Hommikuti teen kaerahelbeputru, kuhu korjan kas ploome või virsikuid ka sisse.


Minu kaunis kaasa


Maja ees, Oliivipuuga


Meie Luksussviit


Veinimarjad :D


Farmis olevates puurides elavad värvilised linnud.


Kolmapäeval kordus linnaskäik, seekord viis Peter meid Samile lausa külla. Saime külma limpsi ja patrasime maast-ilmast. Sami perekond jõudis
ka koju, ning jälle tuli teemaks minu sarnasus nende tütrega..piinlik. Lõpuks kohtusin siis nö. oma paljuräägitud kaksikuga ka.
Tore tüdruk, aga sarnasust mina eriti ei näinud.
Ilma oli jätkuvalt põrgukuum. Lehed pasundavad meeletust kuumalainest ja temperatuur lööb rekordeid.

Neljapäeval viis Pets meid jälle oma sõprade juurde...Taaskord järgmised Itaallased, kes peavad kohvi-ja pastarestorani. Restoran on väga
ilus, ning pakutud kohvi parim mis olen üle pika aja saanud. Seal sai jälle tükk aega veedetud ja niisama lobisetud, Väga
toredad inimesed! Hoolimata asjaolust, et enamik siinseid italjaanosid on terve elu asutraalias elanud - siin sündinud, säilib
nendele omane kultuur. Ikka veiniistanused ja pastad-pitsad, usk ning suured perekonnad.
Ei tea miks Peter meid niimoodi kõigile tutvustas, aga varsti tundus, et teame juba enamus Griffithi elanikest.
Õhtul koju naasedes seisis õuel võõras auto. Uus tööline oli saabunud. Mees nimega Bill, kes tuleb igal aastal hooajaks appi.
Suure küüruga ja tätoveeringutega, umbes 45-50 aastane ahelsuitsetaja..Alguses tundus ta eriti kahtalne, sest ta joob kole palju.
Jah, siin ma siis olen...kolme vanapoisiga - üks jubedam kui teine.
Alf, kes ei kasi ennast ning ei räägi mitte midagi...sööb tohutus
koguses erinevaid tablette.
Peter - lapselik, pool ullike. Käib juba 10 aastat valitusega kohut, sest nad olevat ta tema enda firmast välja visanud.
Kord viis ta meid enda juurde. Terve suuretoa põrand oli kaetud arhiveeritud paberitega. Kõik järjest rivis- üle kogu põranda. Oma 100 lehepatakat.
Kannab villaseid sokke, imestab iga asja üle suure emotsionaalsusega ja naerab nagu hüljes.Meenutab tegelast komöödiafilmist või multikast.
Hoolimata oma veidrustest, tundub Peter ikkagi hea inimene olevat
Bill: joob kasti õlut päevas ja vahib telekat.
Õnneks selgus, et Billil on naine, 4 last ja 7 lapselast. Ja küür tema seljal on siiski raske õnnetuse tagajärg.
Ning kõige-kõige toredam - ta peab seda kohta ka rääbakaks. Mis tähendab,et ta on ikkagi tavaline normaalne inimene!!!
Bill jagab kasulike nõuandeid ja temaga on täitsa vahva vahepeal lobiseda. Sain siit rämedad punnid...kublud läksid paiste ja sügelevad.
Moskiitod käivad närimas. Ja Bill siis tõi meile erinevaid mürke ja viirukeid, et tuba neist ohutuks teha.
Siin on ka tikutoosi suurused paksud putukad, kes lendavad ringi. Öösel hakkavad nad surema ning ei jaksa enam lennata.
Nii nad siis põrkavad ühest seinast teise, tehes kohutavat häält.
Kõige jubedamad on aga Redbackid..Väga ohtlikud mürgiämblikud. Neid patrullib siin igalpool

Cicada..suur paks elukas..teeb kohutavat häält..ja sureb igalpool
.

Kuri Redback, elab toolide ja laua all...meie toas oli ka üks.

Täna on esmaspäev, 2 veebruar. Aldar sai juba tööle minna...mina pean homseni ootama. Õnneks mingit korjamist pole, kõik selle teeb masin.
Meie Aldariga lähme loodetavasti homsest varju, ploome restidele pakkima. Joe paneb need siis otse ahju ja nii valmivadki kuivatatud ploomid.
Iga päev mugistame värskeid puuvilju, mis on ikka hoopis teise maitsega kui poe omad. Mahlased ja ülimagusad.
Ahjaa, ujumaskäik tahtis ununeda. Pets lubas meid jõkke ujuma viia. Tema olevat lapsepõlves isaga kogu aeg käinud. Igavesti
ilus koht, puude varjud langevad jõele ja õhtune päike mängleb vees. Kõigest 15min autosõidu kaugusel.
Mõeldud - tehtud! Pets pakkis külmad joogid kaasa ja pani meremehe mütsigi pähe..hahhaaa. Olgu, see ongi tema eripära.
Sõidame ja sõidame - kohale ei jõua. Üle tunni juba möödas, mul selg ligemärg- aknast tulevast tolmust silm ei seleta ja väljaski kisub pimedaks.
Petsil nägu ähmi täis, ei leia kohta enam ülesse. Üritasime siis Aldariga talle selgeks teha, et las olla...lähme tavalisse ujumiskohta.
Sinna kus linnarahavas käib. Ei, Pets ikka ei jäta jonni..tema tahab meid kindlasti sinna erilisse kohta viia. Kergelt hakkas juba kannatus katkema, sest
päike loojus ja võõras koht ka. Õnneks hüppas teele vahepeal mitu känguru, kes hetkeks ärritunud meeli lahutasid.
Pärast pikki-pikki otsinguid pidi Pets loobuma ning läksime ikkagi avalikku ujumiskohta. Rõõmsalt lendasime jõkke sisse, lootuses oma higist nõretavat
keha värskendada. Üllatuseks oli veetase põlvini ning võisime rahumeeli üle laia jõe jalutada. Vee temp. tundus kõvasti üle 30-mne, mis tähendas
leiget suppi :D Naersime Aldariga end Peteri ülima imestuse saatel peaaegu ribadeks. Pets oli täielikus hämmingus,et kuidas see sai küll juhtuda..vett polegi
jões!!! :D
Petsist kahju ka, näeb teine niipalju vaeva ja muudkui veab meid igale poole. Tänutäheks parandab Aldar tema arvutit.
Mis muud siis veel.
Eile oli sooja 48 kraadi, täna paar kraadi allpool...siiski on päris raske sellise kuuma käes olla.Üritame hakkama saada ja
kui eile linnast väsinuna farmi jõudsime, mõtlesime, et issand kui hea on kodus olla. Inimene harjub ikka kõigega :D
Saime tuttavaks ka ühe mehe Davidiga, kes on vägagi asjalik tegelane. Ta korraldab matku outbacki ehk siis austraalia metsikusse loodusesse ja kõrbe. Tulevikus äkki lähme ja teeme
Aldari suure unistusterännaku teoks kah!!
Vereimejad on minuga igatahes puhta töö teinud....jalgadel on miljon sügelevat punni, ning teinekord tundub, et võiksin end luuni lõhki kratsid.
Ostsin mingi kreemi -ei aita, leotasin viinaga- ajutine kergendus, aga soovitud tulemust siiski ei kuskil.Vat ei teagi, mis järgmiseks teha!
Homme hakkame tõsiselt tööle ja siis proovin ka kirjutada mismoodi kuivatatud ploomide tegemine käib.Bill rääkis, et rahade maksimsega pole siin kunagi
probeleeme olnud, nii et loodetavasti on meie kartused siis ekslikud.
Saak on see aasta väga kesine, ploome on kordades vähem kui tavaliselt ja seega saab töö ruttu otsa. Hoiame silmad-kõrvad lahti, et kuhu pärast
edasi põrutada!

SYDNEY , KODUS ja VÕÕRSIL

SYDNEY + KODUS JA VÕÕRSIL

Peaaegu tuhat kilomeetrit sai läbitud bussi ja rongiga..
Igal võimalusel vahtisime aknast välja, lootes näha kängurut..tundub, et tegemist on vist müüdiga.
Nii mõnigi nädal juba siin veedetud, aga põhitegelast ei kusagil.
Ilm kiskus vihmale ja tunda oli jahedust. Sydneysse saabusime kell 8 hommikul, rampväsinuna..Rongis ei olnud absoluutselt
võimalik magada..kõik kohad kiskusid kangeks või "surid ära".
Sydney rongijaam on välimuselt suhteliselt vana ja väsinud..kerge äratundmisrõõm puges hinge, sest see kõik meenutas
Baltijaama...ainult kordades suurem muidugi. Kähku tuli leida hostel, et saaks end kasida-süüa-magada..ja siis linnapeale uudistama.
Seekord olime öömaja suhtes eriti nõudlikud, sest kotis ootasid pesemist niisked riided..ja meil ei olnud õrna aimugi, mis ilme nad nüüdseks juba võtnud olid.
Olles läbi helistanud nii mõnedki magalad, otsustasime jaamast viie minuti kaugusel asuva George hosetli kasuks.
Tuppa jõudes pakkisime lahti oma suure reisikoti ja ohhh issand millised aroomid...suure kuumaga olid meie märjad riided hapuks läinud!!! Ligased ja haisvad!
Pesuruum asus pööningul, üleüldse oli hostel üks põnev ehitis..kõrged laed, tubade asetus meenutas labürinti. Aknast võis kiigata peatänavale ja jälgida
inimesete sagimist...vahelduseks tundsin ennast taolises suures linnas ülimalt hästi.
Mõnus uinak tehtud, asusime Sydneyt vallutama..Kuna oli 26 jaanuar, siis tähistasid austraallased Austraalia päeva. Kõigil oli vaba päev ja linn sahises
sadadest inimestest, kellest paljud kandis Austraalia lipuvärvides riideid. Vahtisime suud ammuli monoreili (rong), mis kimas ühel rööpal meie peade kohal.
Astusime sisse ka siinse "jumalanna"- kuninganna Victoria- majja...Jaa, Sydney on natuke teisest mastist kui eelmised külastatud linnad. Tunda on
vanainglise hõngu, arhitektuur ei ole nii uudne ja nö. brittide kätt on näha kõikjal.
Marssisime suurele sillale, mille all valmistuti parasjagu õhtuseks pidustuseks...jõeäärde oli kogunenud meeletu hulk inimesi...kõrval asuvatest pubidest
kostus Ausside hümni.Pillerkaar võttis hoogu. Ilm oli aga üllatavalt jahe ja vihm ei lasknud end kaua oodata. Peagi olime tagasi oma mõnusas pesas, kus
tegime veel ühe vajaliku uinaku...See läks aga kalliks maksma, sest magasime sõna otses mõtte maha iltulestiku.Kui äkki paugutamisest terve ilma kajas,
hüppasime ehmunult püsti ja tormasime välja. Õues sadas ja rahavas sesisis tänavatel..Kuradi pilvelõhkujad, nende tagant võis tulevärki ainult aimata.Ruttu
ruttu lippasime läbi vihma...järsku kostus kerge pidurikrigin ja vihane signaal..tundsin õhkõrnalt kängururauda oma jalal. Oihh, jooks punase tule alt oleks
peaaegu saatuslikuks saanud. Polnud aega ehmuda, teekond pidi jätkuma...Jõudisme sillani sekund liiga hilja ja meie esimest austraaliapäeva jäid tähistama
üksikud punased tulukesed, mis kergelt veel taevapiiril hõõgusid. Aldar mossitas. Tema vaimusilm oli päeval ettekujutanud uhket tulemöllu juubeldava rahva
keskel, imelist vaadet öises Sydneys - värvide peegeldust jõel ja pilvelõhkujate akendel. Aga ei midagi sellist...lohutuseks triivis jõele hõõguv merihobu,
keda kümmekond tegelast paadiga mööda jõge sõidutasid.Noh, asi ju seegi!! Aldar sellest muidugi suurt ei vaimustunud ja seega lonkisime vaikides koju tagasi.
Õhtul passisime internetis ja tegime tööd..vaikselt hakkasid ka pidulised tagasi jõudma.Üks tüdruk oli nii purjus, et koperdas kõhuli trepiastmetele,
teine poissmees aga haises netitoas nagu pudel viina ja vilistas rõõmsat viisikest. Need vaatepildid kompenseerisid meile ilutulestikust ilmajäämise.

Hostelis väsinuna


Aldar teeb tööd




Sydney


Austraalia päeva tähistav rahvamass





Monoreil


Madam Victoria



Big Benni väikevend


Koogileti ääres nillimas




KODUS JA VÕÕRSIL

Järgmisel hommikul oli kindel plaan juba paigas - ooperimaja ja sillake võib oodata, Kodus ja Võõrsil on esmatähtis. Summer Bayd kui sellist tegelikult ei eksisteeri ja
seriaali rannavõtted toimuvad 40 km sydneyst väljas asuvas Palm Beachi kuurortlinnakeses.
Soetasime endale päevpiletid, millega võib 24 tundi sõita ükskõik mis ühistrantspordiga.Olgu see buss, rong, tramm, praam vms..ainult monoreilil sõitu pilet
ei sisaldanud. Hinnaks 120 krooni. Võileivad meie hosteli köögis valmis pakitud, asusime suure põnevusega teele.
Sõit Palm Beachile kestis oodatust palju kauem ja pärast 1,5 tundi muutusime juba kergelt pahuraks.Äkki oleks ooprerimaja ikka see õigem otsus olnud!?
Aga ohh eii, hetkest, mil küngaste vahelt hakkasid piiluma orud - kaljud-pangad-lahesopid- teadsime, et oleme kohal! Ja siin see oligi - Alfi surfiklubi, see
sama vana rannajoon koos puidust piiretega. Nii naljakas. Tundus, nagu oleksime siin käinud korduvalt. Eks 15 aasat pidevat telekast jälgimist ajab aju segadusse :D :)
Käisime ujumas ja tegime sada pilti erinevates poosides. Needsamad kivid, mille peal Sallyd ja Pipad oma mõtteid on kogumas käinud..seesama teerada, mida
mööda Vinni randa jalutas. Armasal muruplatsil pidasime pikinkiku ja vahtutavates lainetes sai end väheke värskendatud. Kiirelt tutvusime ja ümbrusega.
Palm Beach on väga rikaste tegelaste linnake, mis asub mägede vahel orus.Siinsed vaated kaljudelt rannale on hingematvalt ilusad ja mäenõlva peidetud majad
annavad märku rikkast peremehest.




Tseen kodus ja võõrsil murehetkedest..


Surfirand



Älfi surfiklubi


Seda pilti teavad vist kõik



Summer Bay Alfi surfikas..Alf Stuarti nimigi olemas!!








Kodus ja võõrsil


Houm and avayyy..uued tegelased





Klikake pildile, siis saab paremini uurida..


Koju jõudsime alles hilisõhtul ja taaskord sai üliväsinuna otse voodisse langetud.
Järgmine päev lõime internetis lahti Yellowpage ( infokataloogi) ja hakkasime tööd otsima. Lõpuks kandsid meie pingutused vilja - üks farmidest andis töölootust.
Tegemist siis perefarmiga, kus kasvatatkse ploome-viinamarju. Tehakse moose ja veine..turistid saavad käia farmitööd kaemas. Töö pidi alagama aga alles
nädalakese pärast...otsustavaks sai fakt, et elamine on tasuta!! Niisiis uueks sihtpunktiks on 560 km kaugusel asuv linnake Griffith..kuna see on ka sammuke
lähemal Melbournile, oli plaan küps!!
Sydneysse lähem aga kindlasti veel tagasi, sest ooperimaja nägime pelgalt bussiga mööda kimades..ja surfers paradise, mis on ju ülipopp rannake Brisbane ja
Sydney vahel jäi ka külastamata.
Elust itaallaste-putukate-mürgiämblike-imelike naabrite- ja fantastilise looduse keskel juba lähitulevikus!